Erki Nool!

Tsut tsut on asjad nüüd muutunud.

Ma tulin telgist ära. Ma korjasin oma viimase kastitäie virsikuid ja tulin tulema. Minu poolteistkuud telgiaega meestega sai läbi ja tagasi pärismaailma. Kui ma tagasi sydneysse jõudsin oli mul sihuke tunne et... ma olen kodus. Ja see 1,5 kuud maaelu tundus täiesti ebareaalsena. Ma olin tagasi. Liina oli bussipeatuses mul vastas ja viis mind mu ude koju kus ma esimest korda kuue kuu jooksul MAKSAN ÜÜRI. Ja oleks nagu siis esimene kodu ka väärt seda üüri. EI. Ma elan koos 9 tšurkaga kesklinnas korteris kus me jagame siis 11 inimese peale ühte wc/vannituba. Magamine on siis nii et üks suur ruum on KARDINATEG jagatud sektoriteks ja mina ja liina jagame kõige väiksemat „ala“ kahepeale. Seal on sitane, ülerahvastatud, sitikad ja need mehed ka no... tahaks kiviga neid visata. Ma otsin põhjuseid et hommikul sealt ära saada ja põhjuseid et mitte sinna öösel magama minna. See on räme ja kui mul on pisavalt raha siis ma otsin omale korraliku korteri sest kõik mu plaanid on muutunud. Aga algusest....

jõudsin tagasi sydneysse, kellelegi ei öelnud et ma tulen ehk ma tegin ükshaaval kõikidele sõpradele üllatuse ja läksin nende uste taha. Haha:D khuul oli näha kuidas kõigil oli et „mida kuraaaaat“ ja siis pärast mõnda aega järgnes eriti idüliline „...mul on hea meel et sa tagasi oled Moona“

sai pisut võetud esimene päev ja teine jne jne ja mingiaeg läksin ma oma ühe aussie sõbraga hobustevõiduajamistele. Mineeee kui äge see veel oli. Siin ei käi see nii et lähed mingi hipodroomi ja passid. ei. Siin naised kulutavad tuhandeid dollareid et kõige parem välja näha. Kõigil on sihukesed vanakooli eriti eriti uhked kleidid seljas. Kõigil on kas kübarad või mingid kaunistused peas, teevad soenguid mitu tundi enne kohale tulemist, kannavad kindaid ja kontsi ja kogukrembel ja sis seal olen mina... just maalt tulnud kus ainult meestega hänginud, naiste seltskonnas lihtsalt...mul ei olnud mitte midgai öelda. Võtsin osa mingilt moekonkursilt (lollakas), noh ei võitnud aga tasuta shampust sai :) ehk seal. Sa ei lähe kohale ainult selleks et võiduajamist vaadata. Ei, kogu see atmosfäär seal. Inimesed jõid meeletult,. Kõik eriti uhkelt riides , hull möll käis ja siis muidugi... sa hakkad hobusteke panustama. Väga hull süsteem on selle panustamisega. Ma võitsin ka vehepeal, ensmus ajast kaotasin aga kärakas käis ringi ja meeletult äge oli. Kahe nädala pärast uuesti. Siis ma äkki näen natuke rohkem vaeva õhtu enne horseracei kui too kord kus ma lihtsalt jõin ennnast pujru ja panin päikseprillid ette ja suvalise kleidi selga.

Ehk kõik oli jälle äge. Linnaelu ja peod-asjad.

aga siiski ei ole kõik sama kui siis kui ma ära läksin ja see on väga väga halb. KÕIK töötavad 7 päeva nädalas, hängivad mingite teiste inimestega ja ei tee midagi sama mis enne. Pooled inimesed on üldse ära kadunud ja kurat... inimesed...kuulake oma emasid neil isegi on õigus enamus ajast. Ehk minu oma ütles et ma pean leppima sellega et inimesed muutuvad ja liiguvad edasi ja see et mina tahan et asjad oleks ühtemoodi siis enamasti nad on just seda teistpidi. Ja eile tegime väikest eeseanalüüsi liinaga ja ma avastasin kaks asja. Esiteks. Ma ei tea mis minuga juhtunud on aga kuna ma olen juba ära harjunud sellega et ma koguaeg ütlen kellelegi headaega (keegi kunagi ütles et hüvastijätu kõige raskem osa on see et sa pead seda iga päev uuesti tegema) ja ma konstantselt igatsen kedagi siis hetkel... ma ei tunne mitte midagi. Ma olen aru saanud et mida rohkem ja kiiremini ma inimesi enda ligi lasen seda rohkem ma haiget saan ja nüüd ongi see et... am ei tunne mitte midgai aga eile kui ma sain uue töö. Oli ainult mina ja maailma. Mina üksi töötan ja elan ja teen ja ma olin õnnelik...üksi. Mis siis saab kui ma tagasi eestisse lähen ja oma sõpru näen siis ma ei tunne nendega ka midgai. Ma olengi nüüd lihtsalt... mina ja maailm. Üksi. Kohutav. Juurvili.
Ja teine asi.. ma olen täiskasvanud inimene. Mõte algas selest et mul on kõik tarkusehambad olemas. Ma saan kohevarsti KAKSKÜMMEND. Elan omaette, käin tööl ja koguvärk et ma teen eneseanalüüsi ja.. ongi nii. Ma olen päris inimene. Töö ja korteriga. Tegelen oma karjääriga ja nüüd ongi lõpusirge peal. Ma olen täiskasvanud... eile käisin kai ja helenega pmts töölõunal siin suurte büroomajade vahel ja kogu krembel..
väike update et sain töö Baverian Bier Cafes. Neil on siin kett ja ma töötan südalinnas.baaris ja ma olen üdini õnnelik selle koha üle. Ma pole kunagi nii excited mingi töökoha pärast olnud. Ja nad on väga rahul minuga. Töötan nii baaris kui põrandal ja siin on nii et ma hakkan järjest tegema igast treeninguid ja asju ja mida rohkem pabereid ma täidan ja treningutel käin seda rohkem ma teenima hakkan. Et nagu... peab üles töötama ennast ehk paistab et ma päris nüüdkohe ikka sydneyst ära ei lähe. Et ma nüüd siin elan, sünnipäeval lähen byronisse kaiga, hüppame lennukist alla ja palju õnne mulle, vanamoor, ja tagasi suurlinna. Tagasi tööle ja töölõunatele ja iseseisvasse ellu ja siis ma siin hakkan elama nagu päris inimene ja järjest rohkem teenima ja SIIS alles vaatab edasi mis kuu-kahe pärast saama hakkab.

Et asjad on muutunud. Kohati paremaks aga samas...mh...

aga kahetsusi on siiski null. Lihtsalt..see ebainimlik idüll milles ma siin sydneys enne elasin on vähe reaalsemaks muutunud. Ja see et ma kesklinnas elasin avas ka silmad et ma siiski olen SUURlinnas. Bondi beach kus ma enne elasin oli lihtsalt mingi rand, üks mull aga peidetud uste vahel on ikka palju peidus või kuidasiganes see metafoor käiski.
Over and out.