You are nothing original. You are the combined effort of everyone you've ever met!

päris keeruline isiksus..

kes oleks võinud arvata et mul pole mitte mingit pobleemi elada KUU AEGA telgis, nelja mehega (2 ja 2 telgis noh)(pilt 3)
lihtsalt. telefoni pole, voodit, netti, vannituba, fööni, kõiki imeasju, oma tuba, oma luba. too easy. hah:D

vahepeal sõitsin reaalselt rattaga tööle kell 6 hommikul (pilt 1) ja siis 7 tundi redeli peal. mul on parmupäevitus aga vau. isegi kui ma sõidan rattaga nii vara hommikul (ja ma EI sõida rattaga), uni silmis ja kõht tühi töö poole aga ikkagi ma vaatan selja taha ja näen päikesetõusu istanduse kohal ja naeratus tuleb näole ja ma suudan elu nautida. või öösel mõtlen et läheks puuderdama, teen telgiukse lahti ja mu ees on täiskuu mis peegeldab jõe peale, tähed taevas ja ilm soe. isegi siis kui ma saan steigi praadimisega hästi hakkama ma leian et elu on virsik. (ma pole kunagi nii palju liha ja ainult liha söönud kui siin meestega). ühesõnaga. mu silmad on avatud ja ma olen aru saanud LÕPUKS et kõik on mõtlemises kinni. KÕIK lihtsalt. ja kõik läheb hästi.

ma nüüd kohekohevarsti kui mul on 15 000 krooni pangaarvel (tegelt proovin 20 000 täis saada) siis ma lähen tagasi sydneysse, kuuks, teine pere ootab mind seal ja siis, ma olen juba päris palju inimesi kokku ajand selleks ja tundub et see plaan isegi läheb tööle et minu kahekümnes sünnipäev, fak ma olen vana. kõik sõbrad ja tüübid lähme Byron Baysse, üliüliäge linn kus me käisime ka roadtripi ajal, ja nonii, ma olen 20, endiselt noor ja ma teen faking LANGEVARJUHÜPPE lõpuks ometi ära. ma tahtsin teha seda ka varem aga nüüd see toimub. sealt saab hüpata maailma kõige kõrgemalt ja ma lähen üksi kasvõi kui vaja aga selle ma ära teen! aayeeeee

eile öösel tegin vanajumal jällegi selgeks et me oleme troopikas. päeval ilm kõik ilus, läksime telkidesse ära ja siis hakas torm. välk oli nii tugev ja nii ere et kui seda näed siis peale seda 10 sekundit sa oled lihtsalt pime. müristas nii et hüppad püsti ja mõtled et nonii, nüüd läksi taevas pooleks. seda ei saa kirjendada kui ÜLIhull see oli. välk lõi otse meie telkide ette jõkke ja see mürin mis sealt tuli tegi kõrvad lukku ning muidugi... mu telk lasi läbi. mulle sadas vihma otse NÄKKU... telgis... hommikul tulin telgist välja ja vaatasin seda oma kodu"maja". üks vai väljas, kate minema lennand, kaheinimese telgist sai pooleinimese telk. parim öö mu elus...ei! aga kurrrradi äge kogemus samas :D

muidu mis ma ikka. vana hea üleelmise postituse repeat käib edasi. vahepeal käisime enda vanas heas sukiinifarmis peol (pilt 2) ja mis seal ikka.

mure on samas ikka see et ma olen täiesti segaduses. iga päevaga läheb järjest raskemaks see siin olemine. FAK kuidas igatsen noh. aga vahepeal ma mõtlen et kui ma siinpool maakera juba olen siis oleks mõistlik edasi uurida mis siin on. et eestist indoneesiasse sõita on ilmselgelt kallim kui siit otse panna. ei tea ei tea. aidake mind! mida ma teen?