Kohustuslik austraalia osa tehtud- läksin puuvilju korjama!
või noh, veel ei korja, pole tööd saanud. siin käib nii et tulime Cobramisse kolme eesti tüübiga.(täiesti inimtühi, ühe mcdonaldsiga maakoht. ainukesed normaalsed inimesed siin on backpackersid kes kolm kuud aastas siin on. maakad tahavad mind ära vägistada. IGAAAAV). see ongi väike küla millal ümberringi on igast puuviljafarmid ja siis iga hommik lähed siin kabinetti mis jagab töölisi farmidesse, kui sa esimesena kohal pole siis pole sul lootustki tööd saada. et esimene hommik läksime mingi 45 minti enne avamist kohale aga enne meid olid seal 4 inimest kes kohe töö said. fak. järgmine päev läksime kell 6.10 kohale (lahti tehakse kell 8) aga see päev tööd ei olnud et nüüd me käime seal hommikuti kuni töö saame. parem oleks et kohe saab sest see nälg ja vaesus käib ikka närvidele ja issand kui igav see küla siin on. päev läbi vaatad telekat, jood või magad. aga küll saab, külllll saaaab... alguses mõtlesin et juhhei et ma võtsin ennast kokku ja suutsin päevapealt ära rebida ennast Sydneyst ja tundmatusse kohta edasi tulla aga...
sihuke mure on et teine päev kui ma siia maale ära tulin hakkasin ma oma Bondi peret igatsema. saatkonda (Helen, Kai, Hardi, Liis, Thomas, Kristjan, Nelli, Liina), naabripoisse, Isaacut ja Lyndonit, "The Boys", Michael jne jne. Pool aega siin ma igatsen kõiki eesti sõpru ja nüüd veel sihuke asi ka otsa. sessuhtes et... ma tulen mingi hetk ju igaveseks siit austraaliast ära. pool südant jääb Bondile. kohtav. kuidas on võimalik et mida aega edasi seda lähedamaks saavad sõbrad siin ja seda rohkem tuleb juurde inimesi keda tahaks elu lõpuni oma kõrval näha... aga ei näe. praegu ongi et ma tahan tööd saada ja kiirest raha et ruttu ruttu tagasi bondile minna. teine pere... süda, süda..
aprillis lähme saatkonnaga roadtripile, ostame kaks autot. saatkonda näeb raudpolt veel eestis aga faknoh see austraalia siis noniinahhui kaugel on..
saan siin külas ikka aru KUI hea elu peal ma seal bondil olin.
põhimõtteliselt, lugege Helen Hendriksoni blogi. copy paste siia. oeh.
aga täna kõndisin jõe ääres(pildil) ja vaatan.. ohhoooo KOAALAAAA seal eukalüpti otsas. nunnu. siis ikka mõtlesin et ma olen jobu. üks põhjus miks ma siia tulin oli ju täielik meelerahu ja chillax. mida ma muretsen. nautigu eksole. eksole?
AAAAAH. eniveis. kuulake austraalia bändi Temper Trap!
Koaala on nummi! Aga jõgi tundub olevat krokodillide lemmikpaik? Loodetavasti te ei kohtu
ReplyDeleteeiei krokodille ei ole siin.
ReplyDeleteÕumaigaadõumaigaad, kuuldusi ju oli et Moona zi great läks kaugelekaugele ära, aga kurat. Juba su teksti lugedes, kuigi lumi akna taga ja saapad märjad, saab selliseid elulakse, et ma ei tea ma nüüd üritan teha linna peal midagi ägedat, mis ehk suure pingutuse peale tuleb 5% sinu sellest ägedusest ära. Ära pane tähele, ma olen natuke šokis ainult. Moona on endiselt äge korda viiskümmendseitse, nojah. Ma peaks su selle elamismotivatsioonikirja suurelt seinale kleepima ja ka lõpuks midagi ette võtma, kamoon noh kauavõib eksole?!fakkjaa, pöial püsti!
ReplyDeleteSee vana imelik šokis Laura külmast Eestist.