What a week..

nonii. et siin Cobramis me üritasime kõik nädal aega jutti saada ühte konkreetsesse farmi tööle eksole. virsikuid korjama. litne töö, hea palk, suurepärased inimesed ja nädal aega üritasime, iga hommik kell kuus üles ja no ei olelihtsalt tööd. saime siis kõne ühelt Arno sõbralt et eu, ma sain teile sukiinifarmis tööd. eriti kõva. see oli kolmapäeval. läksime sinna siis kohe.(järgmine päev kuulsime et kohe kui me ära läksime võeti 60 inimest sinna farmi tööle kuhu me tegelt tahtsime minna) kolisime majja sisse kus elavad üks osa töötajatest ja vaatan... järjest hakkab põllult koju tulema mehi, minu majakaaslasi. tuli ja tuli, kõik tutvustasid ennast ja kokku oli neid KÜMME. igast maailam otsast. mina ja kümme meest kes pole 3-5 kuud saanud ega naist näinudki. ja seal olin mina oma minis. haha. naljakas.
eniveis. töö hakkas pihta. mehed läksid kõik põllule hommikul. erti raske töö oli neil seal. mina läksin kuuri sukiinisid pakkima. väga väga magusa tööpeal. õues on 40 kraadi aga mul on puhur näos ja muss mängib ja sukiinid jooksevad.
läks mööda viis väga ilusat päeva. sain tüüpidega järjest rohkem sõpradeks. eriti kahe britiga kellega ma iga õhtu kolme või kahekesi istusin verandal, tegin suitsu ja rääkisin juttu mingi poole ööni. eriti tore.
eesti poistel oli põllul väga raske ja siis nad said kõne ühest suvalisest virsikufarmist et ou, meil on töötajaid vaja. nad otsustasid minna. mina otsustasin raudpolt sinna jääda. kõik oli väga ilus. poisid siis läksid farmeri juurde ütlema üks õhtu et nad lähevad ära ja nad polnd tagasigi jõudnud kui ma sain kõne et.. sa oled vallandatud et helistasime et sa saaks kohe poistega ära minna. seletasin et ma ei taha ja nad olid et.. aa... aga...me võtsime juba otsuse vastu. ehk pmts nad vallandasid mind sellepärast et minu 20 tundi õppeaega kus nad maksavad poole rahast ainult oli peaaegu läbi ja neil oli siis lihtsam kogu gäng kohe lahti lasta et siis uued inimesed pmts tasuta tööjõuna vastu võtta. AAAAAAAAAAH.
MIND VALLANDATI ISEGI FARMIST.
jumal hoia. see oli põhipõhjus miks ma ära tulin sealt sydneyst sest see konstantne asi et ma saan uue töö "tere ma olen see uus tüdruk" saan sõbraks töötajatega ja BOOM. vallandatud. sama asi uuesti ja uuesti ja uuesti. fak. neid inimesi on no niii kiradi palju juba keda ma olen kohaud siin oma seiklustega ja ühel või teisel põhjusel on mu käest ära võetud lihtsalt. farmis ka, no need kaks briti tüüpi on inimesed keda ma tahaks elu lõpuni hoida ja meil just hakkas see vahesein maha langema et me oleks pmts bestikad.
mul on nii kõrini... konstantselt ma kaotan inimesi ja see südamevalu läheb kka suuremaks et ma kohtan niiinii palju inimesi ja... nii kaua oli tore kui neid oli. see et telefon katki läks ja sim-kaart kadus tähendab ka seda et kõik numbrid mis ma siin viie kuuga kogusin üle maailma inimestest on läinud... igaveseks.
koguaeg igatsen kedagi. koguaeg..
mida aega edasi seda raskem. aga samas... ma ikka leidsin et ma ei ole valmis tagasi tulema. et mina pmts ei ole veel valmis. tuli praegu meelde üks tark lause mis üks tark 23 aastane sydney sõber mul ütles kes on samamoodi terve elu vallaline olnud meelega. et miks? sest ta tunneb et ta ei ole isiksusena veel valmis. et anda tükk endast kellelegi ja teise inimese tükk endasse võtta kui "kook" täiesti valmis ei ole. et asi pole ainult suhetes vaid üldse..
ja ma olen siin maha istunud ja rääkinud juttu täiesti drop-dead huvitavate inimestega ja mõtlen küll et paradiis aga... am ei ole veel MITTE midagi näinud ja ma tahan näha ja kogeda enne kui ma paikseks jään ja tulevikuga tegelema hakkan sest ma olen endiselt ja vel rohkem kindel et valgustehnika on minu ala. aja küsimus ainult ja sydney festivalid juba ootavad mind.
sain täna tööd uues farmis. poistega koos korjan virsikuid. hakkab jälle otsast pihta. teen seda, saan raha ja lähen endasi. rahutu.

"hello my friend we meet again, it's been awhile where should we begin? cause when you are with me i'm free, i'm careless, i belive."
asi mida öelda päris rohkem kui paarile inimesele. ka teile. tsau eesti!
fak. nostalgia.