Im hooked on a feeling

Kohustuslik austraalia osa tehtud- läksin puuvilju korjama!

või noh, veel ei korja, pole tööd saanud. siin käib nii et tulime Cobramisse kolme eesti tüübiga.(täiesti inimtühi, ühe mcdonaldsiga maakoht. ainukesed normaalsed inimesed siin on backpackersid kes kolm kuud aastas siin on. maakad tahavad mind ära vägistada. IGAAAAV). see ongi väike küla millal ümberringi on igast puuviljafarmid ja siis iga hommik lähed siin kabinetti mis jagab töölisi farmidesse, kui sa esimesena kohal pole siis pole sul lootustki tööd saada. et esimene hommik läksime mingi 45 minti enne avamist kohale aga enne meid olid seal 4 inimest kes kohe töö said. fak. järgmine päev läksime kell 6.10 kohale (lahti tehakse kell 8) aga see päev tööd ei olnud et nüüd me käime seal hommikuti kuni töö saame. parem oleks et kohe saab sest see nälg ja vaesus käib ikka närvidele ja issand kui igav see küla siin on. päev läbi vaatad telekat, jood või magad. aga küll saab, külllll saaaab... alguses mõtlesin et juhhei et ma võtsin ennast kokku ja suutsin päevapealt ära

rebida ennast Sydneyst ja tundmatusse kohta edasi tulla aga...

sihuke mure on et teine päev kui ma siia maale ära tulin hakkasin ma oma Bondi peret igatsema. saatkonda (Helen, Kai, Hardi, Liis, Thomas, Kristjan, Nelli, Liina), naabripoisse, Isaacut ja Lyndonit, "The Boys", Michael jne jne. Pool aega siin ma igatsen kõiki eesti sõpru ja nüüd veel sihuke asi ka otsa. sessuhtes et... ma tulen mingi hetk ju igaveseks siit austraaliast ära. pool südant jääb Bondile. kohtav. kuidas on võimalik et mida aega edasi seda lähedamaks saavad sõbrad siin ja seda rohkem tuleb juurde inimesi keda tahaks elu lõpuni oma kõrval näha... aga ei näe. praegu ongi et ma tahan tööd saada ja kiirest raha et ruttu ruttu tagasi bondile minna. teine pere... süda, süda..
aprillis lähme saatkonnaga roadtripile, ostame kaks autot. saatkonda näeb raudpolt veel eestis aga faknoh see austraalia siis noniinahhui kaugel on..
saan siin külas ikka aru KUI hea elu peal ma seal bondil olin.
põhimõtteliselt, lugege Helen Hendriksoni blogi. copy paste siia. oeh.

aga täna kõndisin jõe ääres(pildil) ja vaatan.. ohhoooo KOAALAAAA seal eukalüpti otsas. nunnu. siis ikka mõtlesin et ma olen jobu. üks põhjus miks ma siia tulin oli ju täielik meelerahu ja chillax. mida ma muretsen. nautigu eksole. eksole?
AAAAAH. eniveis. kuulake austraalia bändi Temper Trap!

things are looking up

ma olen vahepeal arenenud.
1) üks tüüp kes mulle septembris tuli baari ja niisama rääkis juttu ja pakkus valgustajatööd. noh. ma helistasin talle ükspäev et jou mul tuli meelde et sul peaks mulle tööd olema. ta ütles et ei ole aga lähme kohvi jooma mingipäev. öö...ei? no ma ütlesin muidugi jajaa. järgmine päev ta helistas et jou. tahad tulla muga tasuta Al Greeni vaatama (bluesi KUNINGAS). läksin. sain taga kokku. mitte ei mäletanud mihuke ta välja nägi aga ta pani mulle käepaela ümber ja ütles et tvai lähme Hiltoni hotelli bädiga kohtuma. ja seal ma olin oma plätadega, Leo Sayersi ja austraalia eks presidendi seltskonnas surusin kõigi nende ülilahedate afroameerika jazzitüüpide kätt. küsisin et kas ma saaksin ehk valgustajaga ka kohtuda. ta ütles et noh ta on juba saalis aga pärast konsat ikka jah. okei tuli aeg minna saali ja põhi korraldaja tüüp näitab et : siin on teie kohad ja valgustaja, see on moona. ahahh. ma istusin kohe keset saali helimeeste ja valgustajate boksis valgustaja kõrval ja ta oli mingi et noh, mida sa teada tahad. et mitte et kontsert ise ei oleks olnud juba MEELETULT hea. inimesed tantsisid oma kohtadel ja "glory hallelujah" igalpool. vau see oli lahe. ehk peale selle rääkis valgustaja mulle terve kontserdi aja kuidas pulti kasutada et vaata vaata kui ma nüüd seda nuppu liigutan vaata mis juhtub. et õpetas kuidas eelprogrammeerimisega valgust panna ja ma sain KÕIKE küsida. aaaaah see oli nii lahe. pärast kontserdit oli et tavai lähme backstage'i. lõin high-5 kõigiga et äge kontsert ja siis et tavai moona lähme aftekale. Hiltoni 40ndale korrusele hotellituppa siis kogu kambaga. räpp peale ja kärakas ringi käima. õhtu tipuks sain ma sõbrapildi Leo Sayersiga. hahaaaa!!!! ja valgustajatüüp saadab mulle meilile örogrammi mis on sama mis puldil. et saab harjutama hakata!

2) kuna te vist teate et ma tahan automehaanikat õppida siis üks mu sõber siin üks hommik helistab et ole valmis viie minutiga. tuli mulle järgi ja viis mind ühte garaazi kus ta paneb ise mootorit kokku autole et ta seletas mulle kus kõik käib, mis mida käima lükkab mida mingi jubin teeb. see oli futsking huvitav! äge. et sain ka seda õppida. pärast tutvustas ta mind veel orgaanilisele toidule.

3) MA PANEN LAUPÄEVAL ÜHEL KONTSERDIL VALGUST
tutvusin kahe eestlase korteriomanikuga kellel on bänd ja kes pärast kui ma ütlesin et ma tahan valgustajaks saada ütles et mul on sulle 1,2,3,4 tööotsa. haha:D mitte ainult et ta eriti eriti äge on ja tal on 100% sama muusikamaitse kui mul siis ta laseb mul valgust panna. hahaaaaa. ja raha ka veel maksta selle eest. WADAP.

aa ja ükspäev läksin sõprade kodulinna kus me läksime kaljudelt alla hüppama vette. k o l m s e k u n d i t vabalangemist sooja vette. oli see vast päev...

ja üleeile käisin Michaeliga Home and Away rannas. võib öelda et päris veider oli seda randa näha. see on pildi peal ka. filmimine toimub seal kaugemas otsas. vaadake nüüd seda sarja ja mõelge et ma olin seal "summer bays" :D

I LOVE LOVE

ROADTRIP

niisiis. hakkasime minema viiekesi väikse subaruga. esimene koht oli Hunter Valley. reis algas juba päris hästi, mingi kolme tunni viivitusega ja helen ja liis istusid autosse väga suure pohmakaga aga...hunter valleysse me läksime. meeletult suured maastikualad viinamarjaistandustega ja mäed ja...ilus. muidugi otsustasime teha siis kohale tiiru peale ja "maitsa" veine. käisime ühes kohas ja teises kohas ja proovisime kõiki veine ja kolmandaks kohaks oli juba päris hea vint sees. õhtul läksime ja panime siis laagri üles ühte külla nimga Broke kus ma tegin endale päris hea nime. naljakas. aga siis jah.

läksime edasi. tee peal ühinesid meiega lyndon ja liina, oma kahekohalise autoga ja me läksime ööbisime ühes rannas. aaah see oli lihtsalt VAU. üliülisuur rand. ebaseaduslikult muidugi panime sinna laagri püsti. eriti ilus eriti avar. kui öö kätte jõudis panime piruka ja käraka ringi käima. igalepoole küünlad ja tsillisime seal linnutee all. öösel piffidega meres ujumas ja...vau. mõtlesin et enam paremaks minna ei saa. nii ilus ja nii tore.

järgnev päev läksime me rahvusparki ehk siis mingi tund aega matkasime mööda kaljusid ja asju (vanemad te oleksite kindlasti õnnelikud seal olnud) olime üks hetk 1500 meetri kõrgusel ja siis lasime alla ja nägime puid mis date back 6000 000 aastat ja koskesid ja horisondini välja ulatuvaid uduseid mägesid ja see oli ikka vast üks matk. õhtul läksime telklaagrisse kus rahulikult paneme telke üles ja siis tuleb torm ja vihma nii palju nagu keegi lihtsalt hoiaks voolikut su pea kohal. aga hakkama me saime!

ma no mitte ei mäleta mis päeval mis toimus

aga Byron Baysse me jõudsime. ohsapaganapihta kui ilus koht. me läksime majaka juurde ehk siis austraalia kõige idapoolsemasse tippu ja oled seal mäe otsas ja vaatad. otse ees on sul metsiku loodusega kaetud mägi ja kahele poole seda lähevad lõputult pikkad rannad. nägime känguru ja raid ja merekilpkonna ja... byronis olime kaks päeva. ööbisime tasulises kohas aga asi oli seda väärt. seal oli bassein ja jutud ja vägaväga tore. õhtul käisime linnas baaris joomas ja väga vohh kõik!

viimane päev me sõitsime autoga mingi 8 tundi ja jõudsime oma järgmisesse ööbimiskohta. see oli kõige ilusam mõeldav lõpp roadtripile. leidsime ranna kuhu võib autoga otse sõita ja paari taala eest ööbida. meie väike subaru...oeh... enne ookeani oli mingi kilomeetri jagu puhtaid liivadüüne. sahara. eriti ilus, ilmselge austraalia ja mõtlesime et meie subaru on little engine that could. mitte eriti. jäime sügavasse liiva kinni ja kaks alakat poissi pidid meie auto oma isa käest laenatud suure masinaga välja aitama ja siis avastasime et auto ei tööta enam. käigukasti jubla on puruks. aga. hakkama me saime ja randa jõudime vahetult pärast päikeseloojangut. leidsime väga privaatse koha kaljude vahel, panime teki maha ja koht oli meie ainult meie. lamasime viiekesi suure teki peal, jõime õlle ja veini ja sõime kana ja vaatasime linnuteed mis oli nii hästi näha ja langevaid tähti oli meeletult. ja sel hetkel seal oma sõpradega paradiisirannas lamades ma soovisin langeva tähega et ma oleksin nii õnnelik, kui sel hetkel, elu lõpuni. hommikul vaatasime päikesetõusu ja ohhoo...delfiinid.

ja tagasi petoondzunglisse...

raske on seletada kui meeletult äge see kõik tegelikult oli. praegu lihtalt kirjutasin mis me tegime ja mida nägime aga tegelikult see tripp avas mul ikka täielikult silmad et ma pole mitttttttte midagi veel näinud mida emake loodus pakub ja nüüd ma üritan nii kiiresti kui võimalik siin sydneyst ära minna. ASAP.

reisi ajal nägin vihmametsa ja kõrbe ja safarit ja känguru ja raid ja merekilpkonna ja delfiine ja randu ohh kui palju ja metsikut loodust oh kui palju ja nalja kui palju ja rõõmu kui palju.

ja issand jumal kui PALAV.

nii lõppes üks parim nädal mu elus. sorri et pildid nii vildakad aga blogspot on jobu.

tripi ametlikuks muusikaks oli austraalia vägaväga vohh bänd Temper Trap ja lugu Love Lost.