paar nädalat tagasi tegin ühe oma kauaaegse unistuse teoks. Ma käisin sydney ooperimajas ooperit vaatamas. Missest et shou ise oli eriti eriti halb siis see kui ma olin nende ooperimaja purjete sees ja vaatasin välja, shampus käes ja ilus kleit seljas siis ikka noh...kui mitu korda olen ma vaadanud ooperimaja väljastpoolt, eestis piltide pealt ja nüüd (see tundub ika veel ebareaalsena) oma silmaga ja mõelnud et fakk... see on küll üks asi mille peab ära tegema. näedsiis
aga ma siin nüüd otsustasin, nojah, jälle uus otsus, et praegu mu elu siin sydneys on nii hea et ma kõik need reisiplaanid lükkan natuke edasi. Ma käin tööl kohas kus mulle reaalselt väga väga meeldib töötada. Esimene koht siin poole aasta jooksul mida ma tegelt ka tahan hoida ja kuna sellega on nii et mida kauem ma seal töötan seda rohkem hakkan ma palka saama. Pluss see on baarikett ja ma töötan ühes, teine venue ütles et nad tahavad mind endale varastada ja kolmas ütles et nad tahavad mind vähemalt paariks päevaks igal nädalal saada. Et sellega läheb väga hästi. Lausa nii hästi et mitte ainult mina ei ole ülirahul töökohaga vaid visa versa. Nad pakkusid mulle sponsorshippi. Et kirjutaksin lepingule alla ja neljaks aastaks jääksin veel sinna töötama... managerina... nad tahtsid hakata mind manageriks treenima. Shiiit. Aga ma ütlesin ei. Ma olen 20 ja kaugeltki pole veel valmis selliseks vastutuseks pluss unistusi vaja teoks teha. Aga jah kõik kokku, käin tööl, elan omaette, ma olen siin väga hea sõprade baasi leidnud et... ma teen seda veel ikka päris mitu kuud.
Mure number üks. Mul saab viisa varsti läbi. Nojah nelja kuu pärast aga aeg läheb lihtsalt liiga kiiresti. Ma vatan oma elu praegu ja ma ei suuda uskuda et ma elan seda elu. Ikka veel. Mõni nädal tagasi käisim campimas. 6 sõpra läksid laupäeva hommikul lõunarannikule, mina läksin pühapäeval järgi kuna ma olen nüüd tööinimene ja laupäeval ei saanud eksole. ja... me rentisime karavani kohas nimega Bendalong. Ümberringi igalpool rannad. Ussssskumatud rannad. Jõudsin sinna kell 11 hommikul, tegin UDLi purgi lahti (uusim leid, pmts viinakokteil purgis valmis), läksin piffidega randa ja lihtsalt...lamasime inimtühjas, poolmetsikus rannas, päike paistis, seal olid koopad kaljude sees ja mõnus briiz jne jne ja järjekordselt, sõnad ei oska seletada kogu seda õnne. Õhtul istusin heleniga veranda peal, jõime veini ja tegime suitsu, meri kohises ja tähed olid taevas, rääkisime juttu. Relaxation. Pärast hakkasime kogu gängiga jooma ja hommikul ärkasime üles, poisid läksid surfama, meie piffidega lamasime rannal. Uskumatu mis zen reis see oli. Tagasi sõites autos oma väga heade sõpradega, tagasi kodulinna, mööda mägesid, hea muusika mängis ja liblikad tulid kõhtu. In love with the moment ja jutud.
Pärast seda trippi läksin siis jälle tööle ja ma ei tea kuhu igalepoole ma läksin. Pole ju blogi päris kuu aega kirjutanud. Aga igav pole olnud.
Aga siis tuli mu sünnipäev. Ossssssaraiiiiiiiiiiisk. Esimest korda elus oli minu sünnipäev all about me. Mitte et teha pidu et kõikidel teistel hea oleks vaid kõik mida mu hing ihaldab et mul hea oleks. Byron Bay baby. Käisin seal oma roadtripi ajal ka ja ma tean ette ära et see on väike paradiisiküla. Majad on madalad, palmid ümberringi, surfilauad ritta pandud. Sihuke koht ku pmts kui sa Byronisse astud, pannakse sulle joint suhu ja surfilaud kaenla alla et, tere tulemast sõber! Läksin sinna siis kaheks ööks Kaiga, couchsurfiga. Mees kelle juures me elasime oli nii puhtjuhuslikult valgusoperaator. Neljakümnendates hipi kes oli natuke imelik aga.. astusime ta koju sisse ja pmts astusin ajas 10 aastat edasi oma koju. Suur poolekorrusega stuudiokorter, igalpool prožektorid ja laserid ja suured arvutid kõikide programmidega et temaga oli ikka väga põnevaid vestluseid. Õhtul hägisime Kaiga Byroni alakatega ja siis läksime vanasse heasse Beach Road Hoteli jooma (kõiki baare austraalias nimetatakse hotellideks, maeitea). Tõmbasime ninad täis ja koju ära. Järgmine päev. Huh. Äratus kell 6 hommikul, palju õnne moona tammemäe, dušš ja ratastega linna. Nimelt meie couchurfi tüüp andis meile aastast 1962 kaks chopperi jalgratast. Eriti ägedad. Cruisisime nendega linna, istusime van-i ja sõitsime langevarjukeskusesse. Mitte midagi ei mõiganud. Kell oli mingi 7 hommikul, pohmakas ja väsinud. Tuli mu juurde mees Craig (ta on nüüd mu lemmik inimene maailmas) ja hakkas mulle trakse peale panema. Ta oli nii 40, kiilakas, kõhuga aga eriti muhe mees. Nonii. Istusime siis mingi kuue inimesega + instruktorid lennukisse ja hakkasime ülespoole sõitma. Kõik koguaeg küsisisd et oled sa närvis või, oled või ah ah ja instruktorid tegid koguaeg mingeid surmanalju et meid eriti närvi ajada aga ma olin mingi „misasja?! Mida ma teen siin üldse“. Jõudsime 14 000 jala kõrgusele ja uks tehti lahti. Siis hakkas natuke nagu koitma et mida ma teen siin. Ma olin kolmas hüppaja. Esimene mees istus lennuki ääre peale ja.... WOOSH, LÄINUD. Üks sekund ja teda polnud enam. What the.... teine mees. Sama lugu, lihtsalt kadus ära ukse pealt, karjus nagu selgane. Minu kord. Oushit oushit oushit. Istusin oma Craigiga lennuki ääre peale, jalad kõõluvad 4200 meetri kõrguselt alla. Craig ütleb lets do this! Ja me hüppasime. AAAAAAAAAAAAAAA. 200 km/h, 60 sekundit vabalangemist. Otse ALLA. Karjusin nagu segane naersin samal ajal, käes laiali mööda tuult. Fak kui kiire see oli. Adrenaliin põhjas ja üle ka veel. Ja langevari lahti. Siis hakkas jälle kuulma midagi. Craig küsis et kuidas oli. Ma lihtsalt hakkasin koradama talle et ma armastan teda. Liuglesime päris paar minutit seal õhus, rannikuvaade ümberringi. Ta lasi mul langevarju juhtida ja siis me keerlesime seal. Maa hakkas lähedamale jõudma ja ma olin lihtsalt „eieieieieiei tagasi üles!!“. Maandusime, kai jookseb minu juurde ja pärast ütles et ma ei olevat see hetk ikka üldse midagi aru saanud. Täiesti segane.. Viskasin seal samas muru peal kukerpalli, endal jalad alla värisevad ja hakkasin pooleldi nutma pooleldi naerma. Elu kõige paremad minutid. Ma ei kartnud kordagi sest Craig pani mind nii mugavalt tunda. Mitte mingit hirmu polnud lihtsalt... äge... Sorry mum, sorry God! ma võiks lõputult rääkida sellest ja iga kell uuesti teha.
Oeh. Autoga saime tagasi linna, võtsime oma chopperid, sõime eriti head hommikust ja hakkasime trippima. Cruisisime oma üliägedate ratastega majaka juurde, läbi randade ja mägede. Matkasime majakani, tulime tagasi alla, läksime ujuma. Hüppasime seal soojade lainete vahel. Lihtsalt mina, kai ja byron fucking bay. Cruisisime edasi, tegime rannas pikniku, kodus väike uinak ja linna meeletule meeletule peole. Palmide vahel joogid, särgid värgid, klubid, tantsud laudade peal, ülihullll. Järgmine päev oli mul vaja tagasi sydneysse sõita. Hommikul cruisisime taaskord mööda randu, rannast randa, hommikusöök ja lihtsalt... zen byron bay rannas. Horisondini välja pikad ilusad rannad. Läksime ujuma. Ebainimlikult suured lained olid, seisad põlvini vees ja sa võid ära uppuda. Issand kui mõnus see oli.... ja tagasi lennuki peale ja koju... parim puhkus üldse kunagi. 2 nädalat ka pärast seda puhkust ma lihtsalt kõndisin tänaval naeratus näol. Mitte ühtegi muret ei olnud. Pool aega seal me kaiga isegi ei rääkinud. Mõlemad lihtsalt irvitavad omaete et mille kuradiga me sellise elu oleme ära teeninud. Ja sõbrad!! Ma ei suuda ära tänada teid et te helistasite. Aitähaitähaitäh. Oi kuids ma igatsen teid.
Vahepeal jälle töö, pidu, mehed. Iluselu. Aga täna ma jõudsin tagasi Canberrast. Käisin pealinnas ka ära. Liina kohtus mingite tüüpidega siin sydneys kes on sealt pärit ja mingi rahvuspüha oli ja nad kutsusid meid sinna pidu panema. Nad üürisid hotellitoa. Penthouse. Mina ja liina saime oma toa. Läksime siis linna vaatama ja shoppama, sööma ja jooma. Kõige igavam pealinn üldse. Aga missest. Mingihetk läksime tagasi hotelli ja liinaga avasime pudeli punast veini, lõikasime juustu kuubikuteks ja läksime mullivanni. Ohh kui hea. Näomaskid ja naistejutud ja mullivann. Pärast seda kõige mõnusam uinak hiiglaslikus voodis. Ja siis tuli õhtu. Ja hakkasid joogid ringi käima. Mingi 12 meest tulid hotellituppa ja hakkasid napsutama. Ja siis läksime klubisse. Mina ja liina tantsisime tunde tunde järjest, shotid ja kokteilid ja pidu kestis hommikuni. Magama ja koju. Canberra...check! Ahjaa...ja me maksime ainult 40 taala edasi-tagasi bussipiletite eest. Elu kohtleb ika hästi.
Nonii. Väike kokkuvõte kuust ajast minu elus. Võta või jäta. Pildid tulevad ka. Siis näete ka seda, mitte ainult ei loe.
aa. mulle pakuti tööd Singapuris. Hakkaksin partneriks/üheks ülemuseks baaris mis avatakse septembris. North-eastern Europe stiilis. Partneriks... Ma saaksin osa aksiatest. Ahahh.
10 päeva pärast kolime Liinaga uude koju ka.
Nelly Furtado - Powerless
