Sitast saia

Okei.
kui me uus-guineaast tagasi jõudsime pidime minema nädalasele roadtripile põhjast alla tgasi sydneysse. jõudsime cairnsi, läksime tunny sõbra poole ja hakkasime raha taga ajama et seda kõike teha.
mina pidin saama maksudega tagasi 4000$, tunnyle oli pank võlgu 3500$ ja liina noh...passis niisama.
AGA
mina ei saanud sentigi tagasi oma 4000 taalast kuna väike loophole on seaduses millest keegi avalikult ei räägi. kõvv
tunnyle ütles pank et jou me ei leia su raha üles, pead veel 3 kuud ootama
ja nii me kolm olime põhja austraalias, kolme peale oli meil alla 600 dollari minu pangaarvel ja piletid tagais koju olid üle 600.
me vihkame cairnsi. istusime siis sadamas ja nutsime natuke liinaga et jee, KUI me kuidasgi tagasi sydneysse saame siis meil ei ole raha, kodu ega tööd. hurraa hurraa.

eniveis. laenasime raha ja läbi kivide ja kändude tulime tagasi, mina läksin oma peiksi juurde elama, liina mingi sõbr. saime tööd Kings Crossis. tänava ristmik täis ainult klubisid ja hoori ja narkootikume ja pidu. et me töötame siis seal. kaksikklubi, mina ühes, liina teises ja oi ma armastan oma tööd. kuus panen 2000$ kõrvale. khuul töö.

et töötan seal koguaeg. tundidega 18.00-05.00 et elu eriti ei ole, niikuinii on mul ainult Liina ja Tunny kellega iga kord kui meie vabad päevad langevad kokku käime kusagil erinevas kohas et Austraaliat võimalikult palju näha. näiteks Port Douglas
vot.
taaskord, nullist dollarist, kodutust ja töötust elust sai ülikõvv kodu, raha ja armastus.
vot see on mu elu praegu. nüüd olen kogunud tohhuijaa raha ja nädala lõpuks on mul ostetud piletid Singapuri et uus viisa saada ja noh, Singapuri olen alati tahtnud minna ka.

Rabaul, Papua New-Guinea

kuidas ma siis nyyd seda reisi seletan
sinna me saime yle kivide ja k2ndude kuna meil(mina, Liina, Tunny) polnd viisat mida meil tegelt vaja ei olnud ja siis maksima ylipalju ja muutsime pileteid ja siis j6udsime kolm p2eva hiljem kui planeeritud aga kohale j6udsime

day one

j6udsime Rabauli. Tunny pere oli meil kastiautoga vastas, hyppasime kasti ja hakkasime s6itma, vihmametsad igalpool, palavpalavpalav. j6udsime nende pere poole, kohtusime k6ikidega, ka papagoi Robiniga kes on treenitud valvekoeraks, s6ime ja l2ksime magama yhe pere tuttavate poole kuna hilja oli.

day two jne

hommikul tuli pereisa meile kastiautoga vastu ja t6i meid koju, ema oli mulle ja liinale valmis 6mmelnud marybloused mis on siis rahvuslikud kleidid mida k6ik naised seal kannavad, kehakumerusi seal ei n2idata. s6ime uusi puuvilju, passisime niisama kuna uus-guineaa elustiil on sihuke et "aaaaaaah...kyll j6uab hiljem ka teha" kasv6i t2navatel k6ik lihtsalt...passivad. kuumus ja k6ik et lihtsalt...keegi ei viitsi. et passisime ja siis l2ksime turule kus myydi k6iki maailma puuvilju ja asju ja p2hkleid jne. iga p2ev iga hetk kui mina ja liina kusagil r2ndasime siis meile lehvitati ja 6eldi tere, K6IK inimesed nagu. nad on k6ige s6bralikum rahvas keda ma kunagi kohanud olen. lehvitasid ja teretasid meid sest me olime kylalised nende linnas. awww. ostsime turult noori kookoseid (kulau) mis on mu uus lemmik asi yldse. tulime koju ja siis l2ksime tripile. mina, liina, tunny, ema, isa, vend, vennanaine, vennatytar. istusime autokasti ja panime vulkaani otsa s6itma. tee peal peatusime inimeste juures kes myysid puuvilju (no juba need puuviljad olid s6nuseletamatud, muust r22kimata). see vaade sealt k6rgelt, imeline. terve saar oli n2ha ja nokurat lihtsalt, aga siis s6itsime vulkaanituha juurde. linnaossa nimega Matupit mis aastaid tagasi oli k6ige rohelisem ja yks rahvastatuim linnaosa Rabaulis aga peale vulkaanipurset igaveseks h2vitatud. me s6itsime kilomeetreid puhta tuha peal ja pere r22kis meile kuidas seal olevat olnud t2nav nimega virsikuallee ja kus k6ik majad olid ja oli tuha alt n2ha korstnaid ja trepiotsi jne ehk me konkreetselt s6itsime inimeste majade peal. ylikurb ja ylip6nev.

6htul, nagu iga 6htu panime k2rakat ja noh...iga p2ev tegelt me alustasime joomist kell 12 p2eval (sest enne seda oleks imelik olnud). ehk elustiil, keegi ei viitsi midgai teha ehk terve p2ev l2bi nad lihtsalt passivad, joovad SP 6lu (ainuke mida sealt leidis) ja s66vad Buaid. sellega algas meie j2rgmine p2ev

day three vist

hommikul magasime maha meie kyydi isa poolt ehk yritasime bussiga linna saad (bussiks on taaskord...kastiauto kuna seal pole liiklusreegleid ehk reisi kuidas tahad). saime h22lega linna, l2ksime pere poole, s6ime hommikust ja passisime...tunde...nagu iga hommik... ja siis saime Buaid proovida. day one me m2rkasime et k6ikidel inimestel on suud tulipunased ja igemed nagu veritseksid, tegelt oli see konstantsest buai s66misest. ehk sa v6tad yhe konkreetse p2hkli, koorid 2ra ja hakkad s66ma, see paneb su syljen22rmed v2ga t66le aga neelata ei tohi. sylitad k6ik vedeliku v2lja ja siis v6tad sinepivarda, pistad selle laimipulbri sisse ja hammustad tyki seda, see tekitab mingi reaktsiooni kus k6ik su suus l2heb punaseks (ahaa) ja see vedelik mis sul n2rimisega tekib, selle neelad alla ja see teeb sind v2ga, V2GA pilve, purju, maeitea. pmts saad sealt high. see kestab nii minuti aga sellep2rast tark kylarahvas seda iga p2ev terve p2ev n2ribki. terve ylej22nud p2eva me vist passisime ja j6ime ja 6htul l2ksime maailma m6nusamaisse basseini. ehk ainuke yliilus turistikas hotell, sellel on 6ues bassein, vaatega vulkaanidele ja avatud baariga. mees... seal me k2isime veel palju 6htuid. koha nimi oli Kokopo (et mulle meelde j22ks)

day four, vist

suur p2ev.

terve rahvaga, k6ik onud ja pojad jne jne, rentisime paadi ja s6itsime Pidgeon Islandile. ehk yks v2ike saar keset suurt sinist kus k6nnid ringi peale 10 minutiga. olime seal terve p2eva, j6ime 6lle, s6ime mangot ja kana ja lamasime kristallselges ookeanis, ujusime korallide vahel ja s6ime buaid valges rannaliivas. see oli see punkt kus j6udis kohale et olengi paradiisis... pildid seletavad sest s6nad lihtsalt ei oska. p2rast saarel h2ngimist l2ksime me suurte kivide peale mis t6usid merest nii 80 aastat tagasi...lihtsalt...t6usid ja ronisime nende otsa ja hyppasime alla mitmekymne meetri k6rguselt. ostsime veel 6lle ja no.... ilusaim p2ev yldse vist. need pilid mis ma seal sain...vou.

kui me koju j6udsime olike l2bip6lenud ja ma olin yliv2sinud ja v2ga paha oli olla ja mul tekkisid mingid v2ga veidrad punnid yle terve mu keha. keegi ei osanud seletada kust need tulid ja j2rgmiseks p[2evaks oli asi eriti hull. pereema yritas igasuguseid asju kokku vaaritada aaloe ja asjadega aga miski ei aidanud.

day five...vist

hommikul l2ksime ennustaja poole. ta oli kellegi onu vms kes oli noorena olnud n2dal aega surnud, keegi ei tea miks teda maha ei maetud aga ta 2rkas yles omaenda hauas ja p2rast seda oskas jumalaga r22kida. mina, liina ja vennanaine saime kysida mis vaja aga enne kui ma midagi kysida sain kysis ta minu k2est (l2bi vennanaise kes t6lkis) et kas ma k2isin hiljuti kusagil ujumas ja kus. r22kisin oma saaretripist ja ta ta ytles et minu hing oli 2ra varastatud. et keset seda saart oli v2ike metsatukk ja saarevaimudele olid mu nahk ja juuksed meeldinud ja nad tahtsid mind 2ra varastada ehk...hammustasid mind, see seletas punne ja ta ytles et homme kell 10 hommikul tuleb su hing tagasi. j2rgmien p2ev kell 12ks olid k6ik l2inud. ehk k6ik jutud ja asjad mina ma kuulsin seal musta maagia ja asjade kohta...raske on mitte uskuda, you know.

p2rast seda istusime k6ik autosse ja s6itsime Clearwaterisse. ehk. keset vihmametsa, nii 2-3 tnni kaugusel kylast, allikas mille vesi tuleb m2gedest. yliselge vesi, v2ga kaunis ja t2iesti vaikne ja puutumatu. tegime seal v2ikse v2rskete puuviljadega pikniku ja l2ksime tagasi kylla ja uuesti basseini.

day six, ma pakun
Watta Plantation. kaunis rand natuke kylast eemal, veetsime terve p2eva seal ujudes ja tehes mittttemidagi, nagu k6ik inimesed seal riigis

day seven
iseseisvusp2ev
hommikul vara l2ksime yhte randa, seal Matupitis, kus toimus traditsiooniline esivanemate..t2namine v6i midagi. pmts naised ei tohi teada miks need kostyymid sellised olid ja mida k6ik need tantsud ja asjad t2hendasid aga... p6nev oli igastahes. p2eval olevad kylas veel pidustusi olnud aga me pidime minema tagasi pere lapsep6lve majja mis oli selle linnaosa k6rval mis vulkaanipurske alla j2i. v2ga tolmune aga inimesed elasid seal ikka, kodu on kodu noh. et..maja oli ikka ideaalses korras ja nii ja seal toimus ZenZeni (tunny venna tytre), kes oli 2 aastat vana, perekonda tervitamine, et iga uue generatsiooni esmasyndinu seal saab tradistioonilise tervituse perekonda kus teda pestakse mingi veega ja r22gitakse nende keeles ja terve kyla tuleb kokku, toovad raha ja asju ja vastu saavad syya. aga me seda ei n2inud sest me ootasime selle asja algust nii kaua et me m6tlesime et l2hme pigem uurime Rabauli veel ja l2ksime kuumaveeallikatele, kohe vulkaani 22rel. tagasi j6udes oli k6ik l2bi, inimesed olid lahkumas ja...hakkasime jooma. ylej22nud pere l2ks koju, kylla noh ja me kolm koos kahe pereabilisega (kes tegid meile syya ja aitasid k6igega ja koristasid) j2ime sinna majja. see oli laup2eva 6htu ja kell 9 6htul l2kisme me kolm ja kolm tunny onu kalastama. tradistioonilise kanuu ja ainult n66ri abil mille otsas oli konks, 100 meetri sygavuselt. taevas oli t2iskuu ja ainult t2hed (taevas polnd punagi t2iesti selge kuna vulkaanid on ikka aktiivsed ja tossavad koguaeg). aga yliilus oli ja rahulik ja... Liina kes oli oma elu esimesel kalaretkel pyydis k6ige rohkem kalu paadi peale. jobu. aga syda66ks olime tagasi sest pyhap2ev on kirikup2ev ja siis ei kalastata.

day eight, viimane
veetsime terve p2eva Watta Plantationis. yliilus p2ev. 6htul olime perega koos ja s6ime igast meeletult h2id s66ke ja oanime k2rakat (nagu iga p2ev, jesus).

day nine... tagasi austraalias., mis oli t2iesti omaette ooper aga,

parim puhkus mis mul kunagi olnud on kaunim koht mida n2inud, s6ralikumad inimesed, teine pere, kogemused, n2gemised. "khai khai KAN, kui imeline" ja see sissekanne ei anna sittagi edasi tegelikust Papua Uus-Guineaast.
luvluv xx

tunnusmuss: Gorillaz-Rock the House

Uus-Meremaa

niisiis. l2ksin sinna yheks p2evaks et oma viisat uuendada. saabusin 31.august linna nimega Christchurch, lodgesin oma viisa, sain selle viie minutiga ja siis hakkasime Adamiga (kokk minu t66kohast) hotellis k2rakat panema. j2rgmine p2ev k2isime loomaaias, NZ lambaid paitamas, m2gede otsas ronimas ja LOTR maastikuid vaatamas ja halba NZ 6lu joomas. ylikylm ja yliilus ja tahaks uuesti uus-meremaale minna ja siis mitte sinna linna kuna see oli sihuke...l2bis6idu linn et p6him2ed ja kohad on linnast v2ljas aga kuna me olime seal yhe p2eva ilma autota siis ei saand suurt midagi teha aga jah. lambad, m2ed, check!

I'm a happy camper

pole ammu kirjutanud

aga täna hommikul, esimene päev üle mingi kahe nädala kus ma sain magada ja tööle lähen alles õhtul. ärkasin selle peale üles, üksi oma ülisuures voodis et päike paistis silma ja mingid inimesed karjusid ja mingi muusika mängis. kell oli 2 päeval.
läksin rõdule et aru saada mis lärm see on. vaatasin et mu rõdul istub papagoi. tsau. läksin rõdule ja kuulsin ülikõvasti et savage garden-affirmation mängis kusagil. ja ülisoe oli.
mmm.... suvi tuleb tagasi

aga. 2 nädalat tagasi võtsin liina ja tunnyga kolm päeva, kaks ööd vabaks töölt et minna puhkama. tunny on pruun mees uus-guineaalt kellega meil liinaga on täielik tripod. ta kutsub mind naisukeseks sest meie iseloomud on nii sarnased et tekib tunne et "where have you been all my life". ülikõva tripod!. niisiis. võtsime kolm päeva vabaks et minna ühte tunny sõbra rannamajja ja kolm päeva teha mittttte midagi. puhata. maja oli kohe ookeani ääres, inimtühi ja ülisuur kolme magamistoaga. alguses oli reisi plaan et õpetame liinat autoga sõitma. et hakkasime siis pühapäeval minema, ostsime poest paar kasti ja paar liitrit ja hakkasime sõitma. meil läks ülikaua aega ja juba oli pime, polnud veel majja jõudnudki. umbes tund enne kohalejõudmist saab tunny kõne oma venna käest et oooou kuidas läheb. pärast seda ütles tunny et ta igatseb oma venda, ta elab brisbanes. mina siis kohe "brisbane, eh?" liina oli kusagil veetsus ja mina ja tunny, vaatasime üksteisele otsa, mina võtsin mündi kätte ja viskasin. liina istus autosse ja BRISBANE BABY. tunny helistas vennale et ou pane voodid valmis, ma jõuan nii kella 7 paiku hmmikul. 800 km. hakkasime sõitma. liina magas terve tee, mina jõin ja üritasin tunnyt üleval hoida. kell 9 hommikul me jõudsime brisbane. magasime tunny venna pool paar tundi ja läksime linna peale, shoppasime ja sõime ja jõime ja vaatasime terve linna ära. Brisbane on väga mõnus linn. õhtul hängisime venna pere ja ta viie aastase tütrega. väga mõnus. järgmine hommik, teisipäev, meie viimane vaba päev. ärkasime, sõime, istusime autosse ja hakkasime sõitma Surfer's Paradise poole. Gold Coast motherfuckaaaaa. tra. see kullarannik millest am olen nii palju pilte näinud, käisin ära. nägin seda meeletust ja pildid tulevad järgi.
tagasi sõites sydney poole sõime õhtust mu kullakallis Byron Bays. tagasi koju ja uuesti tööle.
oli see vast seiklus. palju põnevam kui kaks ööd tühjas majas rannas magada.

aga veel suurem seiklus on ees. 5-6 september lähen ma Blue Mountainsisse, kus toimub pesureklaami filmimine, pikk jutt lühikeseks kuna ma olen eestlane ja näen selline välja nagu ma näen siis juhtulikult kaks meest teevad eesti pesufirmale BonBon reklaami ja olid väga excited kui minuga kohtusid. reklaamis pannakse kalju otsa voodi(blue mountainsis olen käinud küll, väga hull maastik) kus mina ja meemodell hullme, ülikallis pesu seljas ja filmitakse seda ja kui kõik hästi läheb siis mingihetk te võite seda telekast nähagi. aga...
kui ma oma maksud tagasi saan on mul kogutud nii 50 000 krooni. 7 september, palju õnne ema Tiiu, lähen ma oma tripodiga Uus-Guineaasse. tunny isal on sünnipäev ja terve suguvõsa ja kõik sõbrad saavad kokku. nad elavad ühe väikse saare peal kus pole pmts üldse turiste ja 16 september on seal suur festival, tähistavad vulkaani purse 10ndat aastapäeva kus inimesed evakueeriti saarelt. kõik aborigeensed tantsud ja laulud ja kõik kultuurielmused saavad teoks. seal saarel on nende kultuur nii väga säilinud et on isegi veel hõime kes söövad inimesi. me kolm lähme sinna. ronime kolme vulkaani otsas ja vaatame öösel taevas TERVET linnuteed.
nädal seal. kuna ma lahkun riigist saan ma taotleda omale kolme kuulise turistiviisa (9 sept saab mul ju aasta täis siin olla ja viisa saab otsa). turistiviisaga tuleme tagasi austraaliasse ja lähme Ciarnsi, Suurele Korallrahu rannikule, Whitsundays Islands, Fraser Island. kõik kõik kõik väiksesed paradiisikohad mis siin kontinendil on, käime läbi.
oktoobi lõpus tagasi sydneysse ja töötama ebaseaduslikult sularahaga turistiviisaga Kings Crossis. teenin oma pangakonto uuesti täis ja jõuludepaiku lähen avastan Indoneesiat ja Singapuri ja Liina tahab mind ka Taisse viia ja mis sealt edasi?...
viskan münti, miks mitte :)

segane jutt, eks ta ole aga elu on päris segaseks kätte ära läinud ka.

I wish i was there

töö töö töö töö töö
muud ma ei teegi
iga jummala päev ma töötan. IGA päev.
sain palgakõrgendust, see on vist kõige põnevam asi mis mul viimasel ajal juhtunud on.
ikka veel ei tea enda sponsorshipist midagi. kas ma tahan seda, kas ei taha. kas ma jään siia igaveseks, kas ei jää. millal eestisse, millal londonisse. ma ei tea.
lihtsalt ühes suures mustas kastis istun. midagi ei tea.
üks päev vaatan internetist pileteid eestisse, teine päev vaatan Uus-guineasse. iseenesest raha on et kõike teha... ma lihtsalt ei tea.

aga okei. nädala pärast lähen Liina ja ühe manageri-sõbraga kolmekesi, võtame auto ja sõidame põhja kus on ikka veel ülisoe. reisi point on õpetada Liinat autoga sõitma, kusagil palmimetsas aga tegelikult on väga väga puhkust vaja. ma armastan oma tööd väga aga no kamoon... 55 tundi nädalas?

nägin siis hiiumaa pilte ja pisar tuli silma. mis ma räägin et oioi kui äge siin on, paradiis ja puha aga paradiisi teevad ju inimesed ja ma olen täiesti üksi siin. mul on Liina, Kai, Tunny ja Lyndon. kahte neist näen kord kuus.

muide, Kätlin. ma kannan iga päev, öösel ja päeval 24/7 ühte ketti. seal otsas on see süda mille sa mulle sadamas kinkisid ja teine julla seal küljes on pedevantsi kingitud austraalia kaardi kuju. kaks südant ja mitte midagi ei tea...

igav imal jutt, jajaa
küll kohevarsti kirjutan kui äge jälle kõik on
senikauaks.

midagi mu kokaraamatust mida ma pidama hakkasin.



Whiskey Old Fashion

1-2 small teaspoons of sugar
60 ml whiskey (scotch)
10 ml Cointreau
5-10 ml Cherry Liquer
2 dash of orange bitters
5-10 ml water

Put sugar into old fashion glass with bitters, cointreau, cherry liquer, water and one shot of whiskey. stir. add i scoop of ise. continue stirring until sugar is dissolved. add remaining shot of whiskey and top with ice. stir once more. garnish with orange twist and/or cherry.


ja teate küll ju et armastan!

Mul on kõrini hüvastijättudest

Ma igatsen teid! Väga!

andke andeks et nii kaua kirjutanud pole aga..


meelemürgid ja mõnud. See on elu. Ühel mingil esmaspäeval noh kell 9 hommikul helistab mulle ozzie sõber lyndon et tavai me võtame su nüüd peale, istun autosse ja lähme veesuusatama. Oli see vast esmaspäev. Sõitin veesuuskadega esimest korda elus,bodyboardiga ka, AWESOMEE, jõin veini vägaväga heade sõpradega paadi peal cruisides ja õhtul tööle, siis jooma. Vohh.

Üldiselt ongi nüüd nii et töötan 6 päeva nädalas, teenin iseenesest mingi 600 taala nädalas et raha säästab ikka suure hurraaga. Tibens.

Aga nüüd on jälle see mue et...sponsorship raisk. Mis ma sellega teen. Esimest korda kui seda mainiti mingi kuu aega tagasi ütlesin ma ei aga nüüd ma rääkisin bosside bossiga üka päev kui ma temaga viskit jõin ja siis ühe oma manageriga ka et mida see tegelikult endas kujutab. Ja noh kui firma on üks rikkamaid terve austraalia peale, järgmise 18 kuu jooksul avavad nad 12 uut venued igal pool mööda Austraaliat, ma saaks pmts valida mis linna ja põhja või lõuna ja... et see võimalus mis mulle antud on noh. Kõik need tutvused ja see kogemus mis ma saaks sellest kui ma oleksin esimene manager uues venues, arusaadavalt alam-manager eksole. Aga Vou. Ja mis rahad seal veel liiguvad. Pmts nad armastavad mind nii väga et see see mees, see seal väga kõrgel postil kelle teha on see et kui keegi kandideerib manageriks siis selle inimese venue manager peab kõigepealt selle approvema ja siis tema, mu viskisõber. Ja see mees ütles mulle et kui sul pole mingit kogemust managemendis siis istume maha üks päev ja kirjutame su cv selliseks nagu sul oleks kogemusi managemendis. Ahahh... et pmts, istume maha ja teeme ära selle lepingu. Residendiks saaksin ka ju, sest leping on neljaks aastaks. Neli aastat. Aga ma oelksin 24 kui ma ära tuleks siit, maailma ikka nii valla valgustuse alal...
et see nädal ma istun maha bossiga ja... ma ülesin jah sellele. 50/50 on shanss kas riik ütleb jah mulle või ei et praegu elan täiesti tühjas pimeduses ja ei kujuta ette mis must kahe kuu pärast saab aga jah. Praegu paistab et neli aastat olen siin veel.

Muidu noh. Ma töötan nii 50 tundi nädas ja kui vaba päev on, mis on enamasti pühapäev siis ühel pühapäeval läksin liinaga kebabiputkasse kus ta kedagi tundis. Istusime seal ma ei tea mitu tundi, sõime nii palju tasuta kebabi kui üldse näost oli võimalik sisse ajada ja siis hakkasime seal samas kebabiputkas viina panema.
Eelmine pühapäev ja see pühapäev olin ma ühe manageri pool kes on mu bestikas pmts. Ärkasin seal kell mingi 2 päeval ja...hakkasin õlle jooma. Kahe peale oli meil temaga 2 kasti õlle, eelmine pühapäev oli pudel viskit ka veel ja lihtsalt istume terrrrve päev diivani peal, paneme jooki ja mängime tekkenit. Ülimõnus.

Muidu suurt midagi ei toimu. Varsti lähen sõpradega suusareisile. Mägedesse kus ühel neist on villa mäe otsas. Väike puhkus või nii.

Jaanipäev oli vist kõige igavam päev mu elus. Lõpetasin töö mingi kell 4 päeval, sain Liinaga kokku, hakkasime õlle jooma, jäin täis ja kell 10 õhtul olin juba kodus ja magasin. Awesome.

vot

mingi brasiilia peika on mul ka muidu.

Aga vau kuidas ma igatsen oma sõpru. Ikka vägaväga raske on vahepeal ja ülikurb.

i used to dream about the life im living now. i made it

paar nädalat tagasi tegin ühe oma kauaaegse unistuse teoks. Ma käisin sydney ooperimajas ooperit vaatamas. Missest et shou ise oli eriti eriti halb siis see kui ma olin nende ooperimaja purjete sees ja vaatasin välja, shampus käes ja ilus kleit seljas siis ikka noh...kui mitu korda olen ma vaadanud ooperimaja väljastpoolt, eestis piltide pealt ja nüüd (see tundub ika veel ebareaalsena) oma silmaga ja mõelnud et fakk... see on küll üks asi mille peab ära tegema. näedsiis

aga ma siin nüüd otsustasin, nojah, jälle uus otsus, et praegu mu elu siin sydneys on nii hea et ma kõik need reisiplaanid lükkan natuke edasi. Ma käin tööl kohas kus mulle reaalselt väga väga meeldib töötada. Esimene koht siin poole aasta jooksul mida ma tegelt ka tahan hoida ja kuna sellega on nii et mida kauem ma seal töötan seda rohkem hakkan ma palka saama. Pluss see on baarikett ja ma töötan ühes, teine venue ütles et nad tahavad mind endale varastada ja kolmas ütles et nad tahavad mind vähemalt paariks päevaks igal nädalal saada. Et sellega läheb väga hästi. Lausa nii hästi et mitte ainult mina ei ole ülirahul töökohaga vaid visa versa. Nad pakkusid mulle sponsorshippi. Et kirjutaksin lepingule alla ja neljaks aastaks jääksin veel sinna töötama... managerina... nad tahtsid hakata mind manageriks treenima. Shiiit. Aga ma ütlesin ei. Ma olen 20 ja kaugeltki pole veel valmis selliseks vastutuseks pluss unistusi vaja teoks teha. Aga jah kõik kokku, käin tööl, elan omaette, ma olen siin väga hea sõprade baasi leidnud et... ma teen seda veel ikka päris mitu kuud.

Mure number üks. Mul saab viisa varsti läbi. Nojah nelja kuu pärast aga aeg läheb lihtsalt liiga kiiresti. Ma vatan oma elu praegu ja ma ei suuda uskuda et ma elan seda elu. Ikka veel. Mõni nädal tagasi käisim campimas. 6 sõpra läksid laupäeva hommikul lõunarannikule, mina läksin pühapäeval järgi kuna ma olen nüüd tööinimene ja laupäeval ei saanud eksole. ja... me rentisime karavani kohas nimega Bendalong. Ümberringi igalpool rannad. Ussssskumatud rannad. Jõudsin sinna kell 11 hommikul, tegin UDLi purgi lahti (uusim leid, pmts viinakokteil purgis valmis), läksin piffidega randa ja lihtsalt...lamasime inimtühjas, poolmetsikus rannas, päike paistis, seal olid koopad kaljude sees ja mõnus briiz jne jne ja järjekordselt, sõnad ei oska seletada kogu seda õnne. Õhtul istusin heleniga veranda peal, jõime veini ja tegime suitsu, meri kohises ja tähed olid taevas, rääkisime juttu. Relaxation. Pärast hakkasime kogu gängiga jooma ja hommikul ärkasime üles, poisid läksid surfama, meie piffidega lamasime rannal. Uskumatu mis zen reis see oli. Tagasi sõites autos oma väga heade sõpradega, tagasi kodulinna, mööda mägesid, hea muusika mängis ja liblikad tulid kõhtu. In love with the moment ja jutud.

Pärast seda trippi läksin siis jälle tööle ja ma ei tea kuhu igalepoole ma läksin. Pole ju blogi päris kuu aega kirjutanud. Aga igav pole olnud.

Aga siis tuli mu sünnipäev. Ossssssaraiiiiiiiiiiisk. Esimest korda elus oli minu sünnipäev all about me. Mitte et teha pidu et kõikidel teistel hea oleks vaid kõik mida mu hing ihaldab et mul hea oleks. Byron Bay baby. Käisin seal oma roadtripi ajal ka ja ma tean ette ära et see on väike paradiisiküla. Majad on madalad, palmid ümberringi, surfilauad ritta pandud. Sihuke koht ku pmts kui sa Byronisse astud, pannakse sulle joint suhu ja surfilaud kaenla alla et, tere tulemast sõber! Läksin sinna siis kaheks ööks Kaiga, couchsurfiga. Mees kelle juures me elasime oli nii puhtjuhuslikult valgusoperaator. Neljakümnendates hipi kes oli natuke imelik aga.. astusime ta koju sisse ja pmts astusin ajas 10 aastat edasi oma koju. Suur poolekorrusega stuudiokorter, igalpool prožektorid ja laserid ja suured arvutid kõikide programmidega et temaga oli ikka väga põnevaid vestluseid. Õhtul hägisime Kaiga Byroni alakatega ja siis läksime vanasse heasse Beach Road Hoteli jooma (kõiki baare austraalias nimetatakse hotellideks, maeitea). Tõmbasime ninad täis ja koju ära. Järgmine päev. Huh. Äratus kell 6 hommikul, palju õnne moona tammemäe, dušš ja ratastega linna. Nimelt meie couchurfi tüüp andis meile aastast 1962 kaks chopperi jalgratast. Eriti ägedad. Cruisisime nendega linna, istusime van-i ja sõitsime langevarjukeskusesse. Mitte midagi ei mõiganud. Kell oli mingi 7 hommikul, pohmakas ja väsinud. Tuli mu juurde mees Craig (ta on nüüd mu lemmik inimene maailmas) ja hakkas mulle trakse peale panema. Ta oli nii 40, kiilakas, kõhuga aga eriti muhe mees. Nonii. Istusime siis mingi kuue inimesega + instruktorid lennukisse ja hakkasime ülespoole sõitma. Kõik koguaeg küsisisd et oled sa närvis või, oled või ah ah ja instruktorid tegid koguaeg mingeid surmanalju et meid eriti närvi ajada aga ma olin mingi „misasja?! Mida ma teen siin üldse“. Jõudsime 14 000 jala kõrgusele ja uks tehti lahti. Siis hakkas natuke nagu koitma et mida ma teen siin. Ma olin kolmas hüppaja. Esimene mees istus lennuki ääre peale ja.... WOOSH, LÄINUD. Üks sekund ja teda polnud enam. What the.... teine mees. Sama lugu, lihtsalt kadus ära ukse pealt, karjus nagu selgane. Minu kord. Oushit oushit oushit. Istusin oma Craigiga lennuki ääre peale, jalad kõõluvad 4200 meetri kõrguselt alla. Craig ütleb lets do this! Ja me hüppasime. AAAAAAAAAAAAAAA. 200 km/h, 60 sekundit vabalangemist. Otse ALLA. Karjusin nagu segane naersin samal ajal, käes laiali mööda tuult. Fak kui kiire see oli. Adrenaliin põhjas ja üle ka veel. Ja langevari lahti. Siis hakkas jälle kuulma midagi. Craig küsis et kuidas oli. Ma lihtsalt hakkasin koradama talle et ma armastan teda. Liuglesime päris paar minutit seal õhus, rannikuvaade ümberringi. Ta lasi mul langevarju juhtida ja siis me keerlesime seal. Maa hakkas lähedamale jõudma ja ma olin lihtsalt „eieieieieiei tagasi üles!!“. Maandusime, kai jookseb minu juurde ja pärast ütles et ma ei olevat see hetk ikka üldse midagi aru saanud. Täiesti segane.. Viskasin seal samas muru peal kukerpalli, endal jalad alla värisevad ja hakkasin pooleldi nutma pooleldi naerma. Elu kõige paremad minutid. Ma ei kartnud kordagi sest Craig pani mind nii mugavalt tunda. Mitte mingit hirmu polnud lihtsalt... äge... Sorry mum, sorry God! ma võiks lõputult rääkida sellest ja iga kell uuesti teha.
Oeh. Autoga saime tagasi linna, võtsime oma chopperid, sõime eriti head hommikust ja hakkasime trippima. Cruisisime oma üliägedate ratastega majaka juurde, läbi randade ja mägede. Matkasime majakani, tulime tagasi alla, läksime ujuma. Hüppasime seal soojade lainete vahel. Lihtsalt mina, kai ja byron fucking bay. Cruisisime edasi, tegime rannas pikniku, kodus väike uinak ja linna meeletule meeletule peole. Palmide vahel joogid, särgid värgid, klubid, tantsud laudade peal, ülihullll. Järgmine päev oli mul vaja tagasi sydneysse sõita. Hommikul cruisisime taaskord mööda randu, rannast randa, hommikusöök ja lihtsalt... zen byron bay rannas. Horisondini välja pikad ilusad rannad. Läksime ujuma. Ebainimlikult suured lained olid, seisad põlvini vees ja sa võid ära uppuda. Issand kui mõnus see oli.... ja tagasi lennuki peale ja koju... parim puhkus üldse kunagi. 2 nädalat ka pärast seda puhkust ma lihtsalt kõndisin tänaval naeratus näol. Mitte ühtegi muret ei olnud. Pool aega seal me kaiga isegi ei rääkinud. Mõlemad lihtsalt irvitavad omaete et mille kuradiga me sellise elu oleme ära teeninud. Ja sõbrad!! Ma ei suuda ära tänada teid et te helistasite. Aitähaitähaitäh. Oi kuids ma igatsen teid.

Vahepeal jälle töö, pidu, mehed. Iluselu. Aga täna ma jõudsin tagasi Canberrast. Käisin pealinnas ka ära. Liina kohtus mingite tüüpidega siin sydneys kes on sealt pärit ja mingi rahvuspüha oli ja nad kutsusid meid sinna pidu panema. Nad üürisid hotellitoa. Penthouse. Mina ja liina saime oma toa. Läksime siis linna vaatama ja shoppama, sööma ja jooma. Kõige igavam pealinn üldse. Aga missest. Mingihetk läksime tagasi hotelli ja liinaga avasime pudeli punast veini, lõikasime juustu kuubikuteks ja läksime mullivanni. Ohh kui hea. Näomaskid ja naistejutud ja mullivann. Pärast seda kõige mõnusam uinak hiiglaslikus voodis. Ja siis tuli õhtu. Ja hakkasid joogid ringi käima. Mingi 12 meest tulid hotellituppa ja hakkasid napsutama. Ja siis läksime klubisse. Mina ja liina tantsisime tunde tunde järjest, shotid ja kokteilid ja pidu kestis hommikuni. Magama ja koju. Canberra...check! Ahjaa...ja me maksime ainult 40 taala edasi-tagasi bussipiletite eest. Elu kohtleb ika hästi.

Nonii. Väike kokkuvõte kuust ajast minu elus. Võta või jäta. Pildid tulevad ka. Siis näete ka seda, mitte ainult ei loe.
aa. mulle pakuti tööd Singapuris. Hakkaksin partneriks/üheks ülemuseks baaris mis avatakse septembris. North-eastern Europe stiilis. Partneriks... Ma saaksin osa aksiatest. Ahahh.

10 päeva pärast kolime Liinaga uude koju ka.

Nelly Furtado - Powerless

Erki Nool!

Tsut tsut on asjad nüüd muutunud.

Ma tulin telgist ära. Ma korjasin oma viimase kastitäie virsikuid ja tulin tulema. Minu poolteistkuud telgiaega meestega sai läbi ja tagasi pärismaailma. Kui ma tagasi sydneysse jõudsin oli mul sihuke tunne et... ma olen kodus. Ja see 1,5 kuud maaelu tundus täiesti ebareaalsena. Ma olin tagasi. Liina oli bussipeatuses mul vastas ja viis mind mu ude koju kus ma esimest korda kuue kuu jooksul MAKSAN ÜÜRI. Ja oleks nagu siis esimene kodu ka väärt seda üüri. EI. Ma elan koos 9 tšurkaga kesklinnas korteris kus me jagame siis 11 inimese peale ühte wc/vannituba. Magamine on siis nii et üks suur ruum on KARDINATEG jagatud sektoriteks ja mina ja liina jagame kõige väiksemat „ala“ kahepeale. Seal on sitane, ülerahvastatud, sitikad ja need mehed ka no... tahaks kiviga neid visata. Ma otsin põhjuseid et hommikul sealt ära saada ja põhjuseid et mitte sinna öösel magama minna. See on räme ja kui mul on pisavalt raha siis ma otsin omale korraliku korteri sest kõik mu plaanid on muutunud. Aga algusest....

jõudsin tagasi sydneysse, kellelegi ei öelnud et ma tulen ehk ma tegin ükshaaval kõikidele sõpradele üllatuse ja läksin nende uste taha. Haha:D khuul oli näha kuidas kõigil oli et „mida kuraaaaat“ ja siis pärast mõnda aega järgnes eriti idüliline „...mul on hea meel et sa tagasi oled Moona“

sai pisut võetud esimene päev ja teine jne jne ja mingiaeg läksin ma oma ühe aussie sõbraga hobustevõiduajamistele. Mineeee kui äge see veel oli. Siin ei käi see nii et lähed mingi hipodroomi ja passid. ei. Siin naised kulutavad tuhandeid dollareid et kõige parem välja näha. Kõigil on sihukesed vanakooli eriti eriti uhked kleidid seljas. Kõigil on kas kübarad või mingid kaunistused peas, teevad soenguid mitu tundi enne kohale tulemist, kannavad kindaid ja kontsi ja kogukrembel ja sis seal olen mina... just maalt tulnud kus ainult meestega hänginud, naiste seltskonnas lihtsalt...mul ei olnud mitte midgai öelda. Võtsin osa mingilt moekonkursilt (lollakas), noh ei võitnud aga tasuta shampust sai :) ehk seal. Sa ei lähe kohale ainult selleks et võiduajamist vaadata. Ei, kogu see atmosfäär seal. Inimesed jõid meeletult,. Kõik eriti uhkelt riides , hull möll käis ja siis muidugi... sa hakkad hobusteke panustama. Väga hull süsteem on selle panustamisega. Ma võitsin ka vehepeal, ensmus ajast kaotasin aga kärakas käis ringi ja meeletult äge oli. Kahe nädala pärast uuesti. Siis ma äkki näen natuke rohkem vaeva õhtu enne horseracei kui too kord kus ma lihtsalt jõin ennnast pujru ja panin päikseprillid ette ja suvalise kleidi selga.

Ehk kõik oli jälle äge. Linnaelu ja peod-asjad.

aga siiski ei ole kõik sama kui siis kui ma ära läksin ja see on väga väga halb. KÕIK töötavad 7 päeva nädalas, hängivad mingite teiste inimestega ja ei tee midagi sama mis enne. Pooled inimesed on üldse ära kadunud ja kurat... inimesed...kuulake oma emasid neil isegi on õigus enamus ajast. Ehk minu oma ütles et ma pean leppima sellega et inimesed muutuvad ja liiguvad edasi ja see et mina tahan et asjad oleks ühtemoodi siis enamasti nad on just seda teistpidi. Ja eile tegime väikest eeseanalüüsi liinaga ja ma avastasin kaks asja. Esiteks. Ma ei tea mis minuga juhtunud on aga kuna ma olen juba ära harjunud sellega et ma koguaeg ütlen kellelegi headaega (keegi kunagi ütles et hüvastijätu kõige raskem osa on see et sa pead seda iga päev uuesti tegema) ja ma konstantselt igatsen kedagi siis hetkel... ma ei tunne mitte midagi. Ma olen aru saanud et mida rohkem ja kiiremini ma inimesi enda ligi lasen seda rohkem ma haiget saan ja nüüd ongi see et... am ei tunne mitte midgai aga eile kui ma sain uue töö. Oli ainult mina ja maailma. Mina üksi töötan ja elan ja teen ja ma olin õnnelik...üksi. Mis siis saab kui ma tagasi eestisse lähen ja oma sõpru näen siis ma ei tunne nendega ka midgai. Ma olengi nüüd lihtsalt... mina ja maailm. Üksi. Kohutav. Juurvili.
Ja teine asi.. ma olen täiskasvanud inimene. Mõte algas selest et mul on kõik tarkusehambad olemas. Ma saan kohevarsti KAKSKÜMMEND. Elan omaette, käin tööl ja koguvärk et ma teen eneseanalüüsi ja.. ongi nii. Ma olen päris inimene. Töö ja korteriga. Tegelen oma karjääriga ja nüüd ongi lõpusirge peal. Ma olen täiskasvanud... eile käisin kai ja helenega pmts töölõunal siin suurte büroomajade vahel ja kogu krembel..
väike update et sain töö Baverian Bier Cafes. Neil on siin kett ja ma töötan südalinnas.baaris ja ma olen üdini õnnelik selle koha üle. Ma pole kunagi nii excited mingi töökoha pärast olnud. Ja nad on väga rahul minuga. Töötan nii baaris kui põrandal ja siin on nii et ma hakkan järjest tegema igast treeninguid ja asju ja mida rohkem pabereid ma täidan ja treningutel käin seda rohkem ma teenima hakkan. Et nagu... peab üles töötama ennast ehk paistab et ma päris nüüdkohe ikka sydneyst ära ei lähe. Et ma nüüd siin elan, sünnipäeval lähen byronisse kaiga, hüppame lennukist alla ja palju õnne mulle, vanamoor, ja tagasi suurlinna. Tagasi tööle ja töölõunatele ja iseseisvasse ellu ja siis ma siin hakkan elama nagu päris inimene ja järjest rohkem teenima ja SIIS alles vaatab edasi mis kuu-kahe pärast saama hakkab.

Et asjad on muutunud. Kohati paremaks aga samas...mh...

aga kahetsusi on siiski null. Lihtsalt..see ebainimlik idüll milles ma siin sydneys enne elasin on vähe reaalsemaks muutunud. Ja see et ma kesklinnas elasin avas ka silmad et ma siiski olen SUURlinnas. Bondi beach kus ma enne elasin oli lihtsalt mingi rand, üks mull aga peidetud uste vahel on ikka palju peidus või kuidasiganes see metafoor käiski.
Over and out.

You are nothing original. You are the combined effort of everyone you've ever met!

päris keeruline isiksus..

kes oleks võinud arvata et mul pole mitte mingit pobleemi elada KUU AEGA telgis, nelja mehega (2 ja 2 telgis noh)(pilt 3)
lihtsalt. telefoni pole, voodit, netti, vannituba, fööni, kõiki imeasju, oma tuba, oma luba. too easy. hah:D

vahepeal sõitsin reaalselt rattaga tööle kell 6 hommikul (pilt 1) ja siis 7 tundi redeli peal. mul on parmupäevitus aga vau. isegi kui ma sõidan rattaga nii vara hommikul (ja ma EI sõida rattaga), uni silmis ja kõht tühi töö poole aga ikkagi ma vaatan selja taha ja näen päikesetõusu istanduse kohal ja naeratus tuleb näole ja ma suudan elu nautida. või öösel mõtlen et läheks puuderdama, teen telgiukse lahti ja mu ees on täiskuu mis peegeldab jõe peale, tähed taevas ja ilm soe. isegi siis kui ma saan steigi praadimisega hästi hakkama ma leian et elu on virsik. (ma pole kunagi nii palju liha ja ainult liha söönud kui siin meestega). ühesõnaga. mu silmad on avatud ja ma olen aru saanud LÕPUKS et kõik on mõtlemises kinni. KÕIK lihtsalt. ja kõik läheb hästi.

ma nüüd kohekohevarsti kui mul on 15 000 krooni pangaarvel (tegelt proovin 20 000 täis saada) siis ma lähen tagasi sydneysse, kuuks, teine pere ootab mind seal ja siis, ma olen juba päris palju inimesi kokku ajand selleks ja tundub et see plaan isegi läheb tööle et minu kahekümnes sünnipäev, fak ma olen vana. kõik sõbrad ja tüübid lähme Byron Baysse, üliüliäge linn kus me käisime ka roadtripi ajal, ja nonii, ma olen 20, endiselt noor ja ma teen faking LANGEVARJUHÜPPE lõpuks ometi ära. ma tahtsin teha seda ka varem aga nüüd see toimub. sealt saab hüpata maailma kõige kõrgemalt ja ma lähen üksi kasvõi kui vaja aga selle ma ära teen! aayeeeee

eile öösel tegin vanajumal jällegi selgeks et me oleme troopikas. päeval ilm kõik ilus, läksime telkidesse ära ja siis hakas torm. välk oli nii tugev ja nii ere et kui seda näed siis peale seda 10 sekundit sa oled lihtsalt pime. müristas nii et hüppad püsti ja mõtled et nonii, nüüd läksi taevas pooleks. seda ei saa kirjendada kui ÜLIhull see oli. välk lõi otse meie telkide ette jõkke ja see mürin mis sealt tuli tegi kõrvad lukku ning muidugi... mu telk lasi läbi. mulle sadas vihma otse NÄKKU... telgis... hommikul tulin telgist välja ja vaatasin seda oma kodu"maja". üks vai väljas, kate minema lennand, kaheinimese telgist sai pooleinimese telk. parim öö mu elus...ei! aga kurrrradi äge kogemus samas :D

muidu mis ma ikka. vana hea üleelmise postituse repeat käib edasi. vahepeal käisime enda vanas heas sukiinifarmis peol (pilt 2) ja mis seal ikka.

mure on samas ikka see et ma olen täiesti segaduses. iga päevaga läheb järjest raskemaks see siin olemine. FAK kuidas igatsen noh. aga vahepeal ma mõtlen et kui ma siinpool maakera juba olen siis oleks mõistlik edasi uurida mis siin on. et eestist indoneesiasse sõita on ilmselgelt kallim kui siit otse panna. ei tea ei tea. aidake mind! mida ma teen?

24 veebruar. Palju õnne!

Life's a peach!

6.30 äratus
energiajook
7 tundi korjata virsikuid
linna, süüa meestega 3 kilo liha
telki
19.30 magama
repeat

ja nii kaks-kolm korda nädalas tõmmata ninad ÜLItäis täiesti uskumatutel pidudel-simmanitel-reividel

päris naljaks on tegelt. elada koos AINULT meestega. minu hetkeline pere koosneb neljast mehest, nagu murupildiul näha. aga enne seda elasin kümne mehega ja kõik puuvilja-korjajad siin on mehed ja vau... ma ei julge varsti enam tagais linna minnagi. haisen seal ja ropendan ja jumal teab kui kombetult käitun. sõber ütles siin nalja pärast et ta ei saa mind enam "sellise" pilguga vaadatagi, olen siin metsas tüübiks ära läinud. sessuhtes et... iga õhtu süüa liha ja ainult liha ja õlle peale ja suits ette ja kes see neid jalgu ikka regulaarselt razeerida viitsib. samas üks päev käisin ikka meestega motokrossi vaatamas (äge!!) ja õlle joomas aga siis ikka mõtlesin et... täiesti savi. mul on sin selle poole aastaga ainult-enda-peale-saab-loota-eluga isksus palju kindlamaks läinud ja elagu ma telgis ja meestega. moona olen ikka. jalad maa peal ja tibens!
aga on ikka mul laste-lastele midagi rääkida. ma olen varsti juba kuu aega telgis elanud! vohh!
natuke ikka vahepeal arenesime. ostsime auto. ma sõidan ka. automaat ja rool valel pool aga mis seal ikka. külavahel võib.

üks pluss veel. kuna siin on pmts 3/4 puuviljakorjajatest prantslased siis ma räägin iga päev prantsuse keeles ja ohhooo. keel on ikka suus ja palju parem kui varem.

aga mh mis plussid. life's a peach ja läheb nii aina edasi!

ainuke kurb asi on see et siin hakab suvi läbi saama... öösel ja hommikul on nii külm et magan magamiskoti JA tekiga ja hommikul lähed tööle kahe kampsuniga aga noh, kui pöike välja tuleb siis on kohe BOOM ülipalav aga ikkagi... sydney sõbrad mul ei tee enam midagi et suvi läbi, nüüd passivad kodus. mh.

hetke vaid mõni mälestus kestab, kuid on neid mida minna ei lasta, küllap siis me vajame neid sest nad tulevad taas, kas sa ootad või ei.

"No worries, mate"

austraallaste moto on see vist.

aga. eile õhtul läksin ma...METSAREIVILE.
VAU. hakkas pihta linnas rannas, kõik backbackersid said kokku ja hakkasid lammutama. kõik tegid üksteisele mingid metslaste näomaalingud. siis istusid kõik migni seitsmekesi umbes kümnesse autosse, sõitsime kusagile rannaäärde, lammutasime seal, seal oli migni 50 prantslaste umbes. siis...
uuesti autodesse ja metsa. tulime autodest välja ja..vau. lihtsalt keset metsa, eikusagil, jõe ääres on püsti tohhuijaa prožektoreid ja lasereid mis paistsid kaugele metsa. strobo ja värgid. ehk siis saate aru mida kogu see vaade mulle veel pakkus. rääkimata kõigist nendest sajast ja rohkem backbackersist kes kõik eriti happes ja täiesti täis olid. dj oli kusagil puu alla ja lasi elektrot ja träna. see oli nii kõvasti. kõik lasid seal ringi poolalasti ja valgete maskidega. ja see lihtsalt kiskus sind endasse
kogu see mass kes seal lava ees reivis nii et tolmu alt lendas. läksime kõik sinna sisse ja hakkasid kütma. lihtsalt omaarust mingi 10 minutit aga tegelt tunde lihtsalt reivid higisena seal massis. strobo käib üle pea ja metsa.
ma ei oska sõnadesse panna kogu seda elmust. tunned ennast lihtsalt nii vabana. tantsid, siis magad puu all, siis leiad mingi gooni paki, lased seda, puhkad ja edasi.. tee mis tahad.. sa oled METSAS.
ma ei tea kuidas aga mingi hetk hakkas päike koitma ja me neli kes me sinna läksime olime kõik olemas ja hakkasime koju kõndima. teadsime ainult suunda ja hakkasime minema. kuskil poolteisttundi kõndisime mingi metsatee peal, täiesti eksinud aga ika veel täiesti pilves kogu sellest elamusest. vahepeal vaatasime metsa ja...ohhoo... terve känguruude KARI.
mingi hetk sõitis mingi van mööda. mees kes hakkas tööle minema. võttsi meid peale ja viis koju, ehk kui ta poleks tulnud oleksime me kõndinud kokku kuskil 4 tundi.
jõudsime telkideni ja lihtsalt.. blackout.

best...night...ever

ma ruttu kirjutan et töötan nüüd farmis. töö väga raske pole sest see on täiesti sinu enda asi kui kiiresti sa töötad ja palju pause võtad ehk täna näiteks teenisin 120 dollarit. ha
aga et ma ei ole nüüd internetis aktiivne umbes nädal. kolime karuperse džunglisse telkidesse nädalaks et siis auto osta ja tsivilisatsiooni kolida. vot.
i'll catchya when i catchya!

What a week..

nonii. et siin Cobramis me üritasime kõik nädal aega jutti saada ühte konkreetsesse farmi tööle eksole. virsikuid korjama. litne töö, hea palk, suurepärased inimesed ja nädal aega üritasime, iga hommik kell kuus üles ja no ei olelihtsalt tööd. saime siis kõne ühelt Arno sõbralt et eu, ma sain teile sukiinifarmis tööd. eriti kõva. see oli kolmapäeval. läksime sinna siis kohe.(järgmine päev kuulsime et kohe kui me ära läksime võeti 60 inimest sinna farmi tööle kuhu me tegelt tahtsime minna) kolisime majja sisse kus elavad üks osa töötajatest ja vaatan... järjest hakkab põllult koju tulema mehi, minu majakaaslasi. tuli ja tuli, kõik tutvustasid ennast ja kokku oli neid KÜMME. igast maailam otsast. mina ja kümme meest kes pole 3-5 kuud saanud ega naist näinudki. ja seal olin mina oma minis. haha. naljakas.
eniveis. töö hakkas pihta. mehed läksid kõik põllule hommikul. erti raske töö oli neil seal. mina läksin kuuri sukiinisid pakkima. väga väga magusa tööpeal. õues on 40 kraadi aga mul on puhur näos ja muss mängib ja sukiinid jooksevad.
läks mööda viis väga ilusat päeva. sain tüüpidega järjest rohkem sõpradeks. eriti kahe britiga kellega ma iga õhtu kolme või kahekesi istusin verandal, tegin suitsu ja rääkisin juttu mingi poole ööni. eriti tore.
eesti poistel oli põllul väga raske ja siis nad said kõne ühest suvalisest virsikufarmist et ou, meil on töötajaid vaja. nad otsustasid minna. mina otsustasin raudpolt sinna jääda. kõik oli väga ilus. poisid siis läksid farmeri juurde ütlema üks õhtu et nad lähevad ära ja nad polnd tagasigi jõudnud kui ma sain kõne et.. sa oled vallandatud et helistasime et sa saaks kohe poistega ära minna. seletasin et ma ei taha ja nad olid et.. aa... aga...me võtsime juba otsuse vastu. ehk pmts nad vallandasid mind sellepärast et minu 20 tundi õppeaega kus nad maksavad poole rahast ainult oli peaaegu läbi ja neil oli siis lihtsam kogu gäng kohe lahti lasta et siis uued inimesed pmts tasuta tööjõuna vastu võtta. AAAAAAAAAAH.
MIND VALLANDATI ISEGI FARMIST.
jumal hoia. see oli põhipõhjus miks ma ära tulin sealt sydneyst sest see konstantne asi et ma saan uue töö "tere ma olen see uus tüdruk" saan sõbraks töötajatega ja BOOM. vallandatud. sama asi uuesti ja uuesti ja uuesti. fak. neid inimesi on no niii kiradi palju juba keda ma olen kohaud siin oma seiklustega ja ühel või teisel põhjusel on mu käest ära võetud lihtsalt. farmis ka, no need kaks briti tüüpi on inimesed keda ma tahaks elu lõpuni hoida ja meil just hakkas see vahesein maha langema et me oleks pmts bestikad.
mul on nii kõrini... konstantselt ma kaotan inimesi ja see südamevalu läheb kka suuremaks et ma kohtan niiinii palju inimesi ja... nii kaua oli tore kui neid oli. see et telefon katki läks ja sim-kaart kadus tähendab ka seda et kõik numbrid mis ma siin viie kuuga kogusin üle maailma inimestest on läinud... igaveseks.
koguaeg igatsen kedagi. koguaeg..
mida aega edasi seda raskem. aga samas... ma ikka leidsin et ma ei ole valmis tagasi tulema. et mina pmts ei ole veel valmis. tuli praegu meelde üks tark lause mis üks tark 23 aastane sydney sõber mul ütles kes on samamoodi terve elu vallaline olnud meelega. et miks? sest ta tunneb et ta ei ole isiksusena veel valmis. et anda tükk endast kellelegi ja teise inimese tükk endasse võtta kui "kook" täiesti valmis ei ole. et asi pole ainult suhetes vaid üldse..
ja ma olen siin maha istunud ja rääkinud juttu täiesti drop-dead huvitavate inimestega ja mõtlen küll et paradiis aga... am ei ole veel MITTE midagi näinud ja ma tahan näha ja kogeda enne kui ma paikseks jään ja tulevikuga tegelema hakkan sest ma olen endiselt ja vel rohkem kindel et valgustehnika on minu ala. aja küsimus ainult ja sydney festivalid juba ootavad mind.
sain täna tööd uues farmis. poistega koos korjan virsikuid. hakkab jälle otsast pihta. teen seda, saan raha ja lähen endasi. rahutu.

"hello my friend we meet again, it's been awhile where should we begin? cause when you are with me i'm free, i'm careless, i belive."
asi mida öelda päris rohkem kui paarile inimesele. ka teile. tsau eesti!
fak. nostalgia.

Im hooked on a feeling

Kohustuslik austraalia osa tehtud- läksin puuvilju korjama!

või noh, veel ei korja, pole tööd saanud. siin käib nii et tulime Cobramisse kolme eesti tüübiga.(täiesti inimtühi, ühe mcdonaldsiga maakoht. ainukesed normaalsed inimesed siin on backpackersid kes kolm kuud aastas siin on. maakad tahavad mind ära vägistada. IGAAAAV). see ongi väike küla millal ümberringi on igast puuviljafarmid ja siis iga hommik lähed siin kabinetti mis jagab töölisi farmidesse, kui sa esimesena kohal pole siis pole sul lootustki tööd saada. et esimene hommik läksime mingi 45 minti enne avamist kohale aga enne meid olid seal 4 inimest kes kohe töö said. fak. järgmine päev läksime kell 6.10 kohale (lahti tehakse kell 8) aga see päev tööd ei olnud et nüüd me käime seal hommikuti kuni töö saame. parem oleks et kohe saab sest see nälg ja vaesus käib ikka närvidele ja issand kui igav see küla siin on. päev läbi vaatad telekat, jood või magad. aga küll saab, külllll saaaab... alguses mõtlesin et juhhei et ma võtsin ennast kokku ja suutsin päevapealt ära

rebida ennast Sydneyst ja tundmatusse kohta edasi tulla aga...

sihuke mure on et teine päev kui ma siia maale ära tulin hakkasin ma oma Bondi peret igatsema. saatkonda (Helen, Kai, Hardi, Liis, Thomas, Kristjan, Nelli, Liina), naabripoisse, Isaacut ja Lyndonit, "The Boys", Michael jne jne. Pool aega siin ma igatsen kõiki eesti sõpru ja nüüd veel sihuke asi ka otsa. sessuhtes et... ma tulen mingi hetk ju igaveseks siit austraaliast ära. pool südant jääb Bondile. kohtav. kuidas on võimalik et mida aega edasi seda lähedamaks saavad sõbrad siin ja seda rohkem tuleb juurde inimesi keda tahaks elu lõpuni oma kõrval näha... aga ei näe. praegu ongi et ma tahan tööd saada ja kiirest raha et ruttu ruttu tagasi bondile minna. teine pere... süda, süda..
aprillis lähme saatkonnaga roadtripile, ostame kaks autot. saatkonda näeb raudpolt veel eestis aga faknoh see austraalia siis noniinahhui kaugel on..
saan siin külas ikka aru KUI hea elu peal ma seal bondil olin.
põhimõtteliselt, lugege Helen Hendriksoni blogi. copy paste siia. oeh.

aga täna kõndisin jõe ääres(pildil) ja vaatan.. ohhoooo KOAALAAAA seal eukalüpti otsas. nunnu. siis ikka mõtlesin et ma olen jobu. üks põhjus miks ma siia tulin oli ju täielik meelerahu ja chillax. mida ma muretsen. nautigu eksole. eksole?
AAAAAH. eniveis. kuulake austraalia bändi Temper Trap!

things are looking up

ma olen vahepeal arenenud.
1) üks tüüp kes mulle septembris tuli baari ja niisama rääkis juttu ja pakkus valgustajatööd. noh. ma helistasin talle ükspäev et jou mul tuli meelde et sul peaks mulle tööd olema. ta ütles et ei ole aga lähme kohvi jooma mingipäev. öö...ei? no ma ütlesin muidugi jajaa. järgmine päev ta helistas et jou. tahad tulla muga tasuta Al Greeni vaatama (bluesi KUNINGAS). läksin. sain taga kokku. mitte ei mäletanud mihuke ta välja nägi aga ta pani mulle käepaela ümber ja ütles et tvai lähme Hiltoni hotelli bädiga kohtuma. ja seal ma olin oma plätadega, Leo Sayersi ja austraalia eks presidendi seltskonnas surusin kõigi nende ülilahedate afroameerika jazzitüüpide kätt. küsisin et kas ma saaksin ehk valgustajaga ka kohtuda. ta ütles et noh ta on juba saalis aga pärast konsat ikka jah. okei tuli aeg minna saali ja põhi korraldaja tüüp näitab et : siin on teie kohad ja valgustaja, see on moona. ahahh. ma istusin kohe keset saali helimeeste ja valgustajate boksis valgustaja kõrval ja ta oli mingi et noh, mida sa teada tahad. et mitte et kontsert ise ei oleks olnud juba MEELETULT hea. inimesed tantsisid oma kohtadel ja "glory hallelujah" igalpool. vau see oli lahe. ehk peale selle rääkis valgustaja mulle terve kontserdi aja kuidas pulti kasutada et vaata vaata kui ma nüüd seda nuppu liigutan vaata mis juhtub. et õpetas kuidas eelprogrammeerimisega valgust panna ja ma sain KÕIKE küsida. aaaaah see oli nii lahe. pärast kontserdit oli et tavai lähme backstage'i. lõin high-5 kõigiga et äge kontsert ja siis et tavai moona lähme aftekale. Hiltoni 40ndale korrusele hotellituppa siis kogu kambaga. räpp peale ja kärakas ringi käima. õhtu tipuks sain ma sõbrapildi Leo Sayersiga. hahaaaa!!!! ja valgustajatüüp saadab mulle meilile örogrammi mis on sama mis puldil. et saab harjutama hakata!

2) kuna te vist teate et ma tahan automehaanikat õppida siis üks mu sõber siin üks hommik helistab et ole valmis viie minutiga. tuli mulle järgi ja viis mind ühte garaazi kus ta paneb ise mootorit kokku autole et ta seletas mulle kus kõik käib, mis mida käima lükkab mida mingi jubin teeb. see oli futsking huvitav! äge. et sain ka seda õppida. pärast tutvustas ta mind veel orgaanilisele toidule.

3) MA PANEN LAUPÄEVAL ÜHEL KONTSERDIL VALGUST
tutvusin kahe eestlase korteriomanikuga kellel on bänd ja kes pärast kui ma ütlesin et ma tahan valgustajaks saada ütles et mul on sulle 1,2,3,4 tööotsa. haha:D mitte ainult et ta eriti eriti äge on ja tal on 100% sama muusikamaitse kui mul siis ta laseb mul valgust panna. hahaaaaa. ja raha ka veel maksta selle eest. WADAP.

aa ja ükspäev läksin sõprade kodulinna kus me läksime kaljudelt alla hüppama vette. k o l m s e k u n d i t vabalangemist sooja vette. oli see vast päev...

ja üleeile käisin Michaeliga Home and Away rannas. võib öelda et päris veider oli seda randa näha. see on pildi peal ka. filmimine toimub seal kaugemas otsas. vaadake nüüd seda sarja ja mõelge et ma olin seal "summer bays" :D

I LOVE LOVE

ROADTRIP

niisiis. hakkasime minema viiekesi väikse subaruga. esimene koht oli Hunter Valley. reis algas juba päris hästi, mingi kolme tunni viivitusega ja helen ja liis istusid autosse väga suure pohmakaga aga...hunter valleysse me läksime. meeletult suured maastikualad viinamarjaistandustega ja mäed ja...ilus. muidugi otsustasime teha siis kohale tiiru peale ja "maitsa" veine. käisime ühes kohas ja teises kohas ja proovisime kõiki veine ja kolmandaks kohaks oli juba päris hea vint sees. õhtul läksime ja panime siis laagri üles ühte külla nimga Broke kus ma tegin endale päris hea nime. naljakas. aga siis jah.

läksime edasi. tee peal ühinesid meiega lyndon ja liina, oma kahekohalise autoga ja me läksime ööbisime ühes rannas. aaah see oli lihtsalt VAU. üliülisuur rand. ebaseaduslikult muidugi panime sinna laagri püsti. eriti ilus eriti avar. kui öö kätte jõudis panime piruka ja käraka ringi käima. igalepoole küünlad ja tsillisime seal linnutee all. öösel piffidega meres ujumas ja...vau. mõtlesin et enam paremaks minna ei saa. nii ilus ja nii tore.

järgnev päev läksime me rahvusparki ehk siis mingi tund aega matkasime mööda kaljusid ja asju (vanemad te oleksite kindlasti õnnelikud seal olnud) olime üks hetk 1500 meetri kõrgusel ja siis lasime alla ja nägime puid mis date back 6000 000 aastat ja koskesid ja horisondini välja ulatuvaid uduseid mägesid ja see oli ikka vast üks matk. õhtul läksime telklaagrisse kus rahulikult paneme telke üles ja siis tuleb torm ja vihma nii palju nagu keegi lihtsalt hoiaks voolikut su pea kohal. aga hakkama me saime!

ma no mitte ei mäleta mis päeval mis toimus

aga Byron Baysse me jõudsime. ohsapaganapihta kui ilus koht. me läksime majaka juurde ehk siis austraalia kõige idapoolsemasse tippu ja oled seal mäe otsas ja vaatad. otse ees on sul metsiku loodusega kaetud mägi ja kahele poole seda lähevad lõputult pikkad rannad. nägime känguru ja raid ja merekilpkonna ja... byronis olime kaks päeva. ööbisime tasulises kohas aga asi oli seda väärt. seal oli bassein ja jutud ja vägaväga tore. õhtul käisime linnas baaris joomas ja väga vohh kõik!

viimane päev me sõitsime autoga mingi 8 tundi ja jõudsime oma järgmisesse ööbimiskohta. see oli kõige ilusam mõeldav lõpp roadtripile. leidsime ranna kuhu võib autoga otse sõita ja paari taala eest ööbida. meie väike subaru...oeh... enne ookeani oli mingi kilomeetri jagu puhtaid liivadüüne. sahara. eriti ilus, ilmselge austraalia ja mõtlesime et meie subaru on little engine that could. mitte eriti. jäime sügavasse liiva kinni ja kaks alakat poissi pidid meie auto oma isa käest laenatud suure masinaga välja aitama ja siis avastasime et auto ei tööta enam. käigukasti jubla on puruks. aga. hakkama me saime ja randa jõudime vahetult pärast päikeseloojangut. leidsime väga privaatse koha kaljude vahel, panime teki maha ja koht oli meie ainult meie. lamasime viiekesi suure teki peal, jõime õlle ja veini ja sõime kana ja vaatasime linnuteed mis oli nii hästi näha ja langevaid tähti oli meeletult. ja sel hetkel seal oma sõpradega paradiisirannas lamades ma soovisin langeva tähega et ma oleksin nii õnnelik, kui sel hetkel, elu lõpuni. hommikul vaatasime päikesetõusu ja ohhoo...delfiinid.

ja tagasi petoondzunglisse...

raske on seletada kui meeletult äge see kõik tegelikult oli. praegu lihtalt kirjutasin mis me tegime ja mida nägime aga tegelikult see tripp avas mul ikka täielikult silmad et ma pole mitttttttte midagi veel näinud mida emake loodus pakub ja nüüd ma üritan nii kiiresti kui võimalik siin sydneyst ära minna. ASAP.

reisi ajal nägin vihmametsa ja kõrbe ja safarit ja känguru ja raid ja merekilpkonna ja delfiine ja randu ohh kui palju ja metsikut loodust oh kui palju ja nalja kui palju ja rõõmu kui palju.

ja issand jumal kui PALAV.

nii lõppes üks parim nädal mu elus. sorri et pildid nii vildakad aga blogspot on jobu.

tripi ametlikuks muusikaks oli austraalia vägaväga vohh bänd Temper Trap ja lugu Love Lost.