24 veebruar. Palju õnne!

Life's a peach!

6.30 äratus
energiajook
7 tundi korjata virsikuid
linna, süüa meestega 3 kilo liha
telki
19.30 magama
repeat

ja nii kaks-kolm korda nädalas tõmmata ninad ÜLItäis täiesti uskumatutel pidudel-simmanitel-reividel

päris naljaks on tegelt. elada koos AINULT meestega. minu hetkeline pere koosneb neljast mehest, nagu murupildiul näha. aga enne seda elasin kümne mehega ja kõik puuvilja-korjajad siin on mehed ja vau... ma ei julge varsti enam tagais linna minnagi. haisen seal ja ropendan ja jumal teab kui kombetult käitun. sõber ütles siin nalja pärast et ta ei saa mind enam "sellise" pilguga vaadatagi, olen siin metsas tüübiks ära läinud. sessuhtes et... iga õhtu süüa liha ja ainult liha ja õlle peale ja suits ette ja kes see neid jalgu ikka regulaarselt razeerida viitsib. samas üks päev käisin ikka meestega motokrossi vaatamas (äge!!) ja õlle joomas aga siis ikka mõtlesin et... täiesti savi. mul on sin selle poole aastaga ainult-enda-peale-saab-loota-eluga isksus palju kindlamaks läinud ja elagu ma telgis ja meestega. moona olen ikka. jalad maa peal ja tibens!
aga on ikka mul laste-lastele midagi rääkida. ma olen varsti juba kuu aega telgis elanud! vohh!
natuke ikka vahepeal arenesime. ostsime auto. ma sõidan ka. automaat ja rool valel pool aga mis seal ikka. külavahel võib.

üks pluss veel. kuna siin on pmts 3/4 puuviljakorjajatest prantslased siis ma räägin iga päev prantsuse keeles ja ohhooo. keel on ikka suus ja palju parem kui varem.

aga mh mis plussid. life's a peach ja läheb nii aina edasi!

ainuke kurb asi on see et siin hakab suvi läbi saama... öösel ja hommikul on nii külm et magan magamiskoti JA tekiga ja hommikul lähed tööle kahe kampsuniga aga noh, kui pöike välja tuleb siis on kohe BOOM ülipalav aga ikkagi... sydney sõbrad mul ei tee enam midagi et suvi läbi, nüüd passivad kodus. mh.

hetke vaid mõni mälestus kestab, kuid on neid mida minna ei lasta, küllap siis me vajame neid sest nad tulevad taas, kas sa ootad või ei.

"No worries, mate"

austraallaste moto on see vist.

aga. eile õhtul läksin ma...METSAREIVILE.
VAU. hakkas pihta linnas rannas, kõik backbackersid said kokku ja hakkasid lammutama. kõik tegid üksteisele mingid metslaste näomaalingud. siis istusid kõik migni seitsmekesi umbes kümnesse autosse, sõitsime kusagile rannaäärde, lammutasime seal, seal oli migni 50 prantslaste umbes. siis...
uuesti autodesse ja metsa. tulime autodest välja ja..vau. lihtsalt keset metsa, eikusagil, jõe ääres on püsti tohhuijaa prožektoreid ja lasereid mis paistsid kaugele metsa. strobo ja värgid. ehk siis saate aru mida kogu see vaade mulle veel pakkus. rääkimata kõigist nendest sajast ja rohkem backbackersist kes kõik eriti happes ja täiesti täis olid. dj oli kusagil puu alla ja lasi elektrot ja träna. see oli nii kõvasti. kõik lasid seal ringi poolalasti ja valgete maskidega. ja see lihtsalt kiskus sind endasse
kogu see mass kes seal lava ees reivis nii et tolmu alt lendas. läksime kõik sinna sisse ja hakkasid kütma. lihtsalt omaarust mingi 10 minutit aga tegelt tunde lihtsalt reivid higisena seal massis. strobo käib üle pea ja metsa.
ma ei oska sõnadesse panna kogu seda elmust. tunned ennast lihtsalt nii vabana. tantsid, siis magad puu all, siis leiad mingi gooni paki, lased seda, puhkad ja edasi.. tee mis tahad.. sa oled METSAS.
ma ei tea kuidas aga mingi hetk hakkas päike koitma ja me neli kes me sinna läksime olime kõik olemas ja hakkasime koju kõndima. teadsime ainult suunda ja hakkasime minema. kuskil poolteisttundi kõndisime mingi metsatee peal, täiesti eksinud aga ika veel täiesti pilves kogu sellest elamusest. vahepeal vaatasime metsa ja...ohhoo... terve känguruude KARI.
mingi hetk sõitis mingi van mööda. mees kes hakkas tööle minema. võttsi meid peale ja viis koju, ehk kui ta poleks tulnud oleksime me kõndinud kokku kuskil 4 tundi.
jõudsime telkideni ja lihtsalt.. blackout.

best...night...ever

ma ruttu kirjutan et töötan nüüd farmis. töö väga raske pole sest see on täiesti sinu enda asi kui kiiresti sa töötad ja palju pause võtad ehk täna näiteks teenisin 120 dollarit. ha
aga et ma ei ole nüüd internetis aktiivne umbes nädal. kolime karuperse džunglisse telkidesse nädalaks et siis auto osta ja tsivilisatsiooni kolida. vot.
i'll catchya when i catchya!

What a week..

nonii. et siin Cobramis me üritasime kõik nädal aega jutti saada ühte konkreetsesse farmi tööle eksole. virsikuid korjama. litne töö, hea palk, suurepärased inimesed ja nädal aega üritasime, iga hommik kell kuus üles ja no ei olelihtsalt tööd. saime siis kõne ühelt Arno sõbralt et eu, ma sain teile sukiinifarmis tööd. eriti kõva. see oli kolmapäeval. läksime sinna siis kohe.(järgmine päev kuulsime et kohe kui me ära läksime võeti 60 inimest sinna farmi tööle kuhu me tegelt tahtsime minna) kolisime majja sisse kus elavad üks osa töötajatest ja vaatan... järjest hakkab põllult koju tulema mehi, minu majakaaslasi. tuli ja tuli, kõik tutvustasid ennast ja kokku oli neid KÜMME. igast maailam otsast. mina ja kümme meest kes pole 3-5 kuud saanud ega naist näinudki. ja seal olin mina oma minis. haha. naljakas.
eniveis. töö hakkas pihta. mehed läksid kõik põllule hommikul. erti raske töö oli neil seal. mina läksin kuuri sukiinisid pakkima. väga väga magusa tööpeal. õues on 40 kraadi aga mul on puhur näos ja muss mängib ja sukiinid jooksevad.
läks mööda viis väga ilusat päeva. sain tüüpidega järjest rohkem sõpradeks. eriti kahe britiga kellega ma iga õhtu kolme või kahekesi istusin verandal, tegin suitsu ja rääkisin juttu mingi poole ööni. eriti tore.
eesti poistel oli põllul väga raske ja siis nad said kõne ühest suvalisest virsikufarmist et ou, meil on töötajaid vaja. nad otsustasid minna. mina otsustasin raudpolt sinna jääda. kõik oli väga ilus. poisid siis läksid farmeri juurde ütlema üks õhtu et nad lähevad ära ja nad polnd tagasigi jõudnud kui ma sain kõne et.. sa oled vallandatud et helistasime et sa saaks kohe poistega ära minna. seletasin et ma ei taha ja nad olid et.. aa... aga...me võtsime juba otsuse vastu. ehk pmts nad vallandasid mind sellepärast et minu 20 tundi õppeaega kus nad maksavad poole rahast ainult oli peaaegu läbi ja neil oli siis lihtsam kogu gäng kohe lahti lasta et siis uued inimesed pmts tasuta tööjõuna vastu võtta. AAAAAAAAAAH.
MIND VALLANDATI ISEGI FARMIST.
jumal hoia. see oli põhipõhjus miks ma ära tulin sealt sydneyst sest see konstantne asi et ma saan uue töö "tere ma olen see uus tüdruk" saan sõbraks töötajatega ja BOOM. vallandatud. sama asi uuesti ja uuesti ja uuesti. fak. neid inimesi on no niii kiradi palju juba keda ma olen kohaud siin oma seiklustega ja ühel või teisel põhjusel on mu käest ära võetud lihtsalt. farmis ka, no need kaks briti tüüpi on inimesed keda ma tahaks elu lõpuni hoida ja meil just hakkas see vahesein maha langema et me oleks pmts bestikad.
mul on nii kõrini... konstantselt ma kaotan inimesi ja see südamevalu läheb kka suuremaks et ma kohtan niiinii palju inimesi ja... nii kaua oli tore kui neid oli. see et telefon katki läks ja sim-kaart kadus tähendab ka seda et kõik numbrid mis ma siin viie kuuga kogusin üle maailma inimestest on läinud... igaveseks.
koguaeg igatsen kedagi. koguaeg..
mida aega edasi seda raskem. aga samas... ma ikka leidsin et ma ei ole valmis tagasi tulema. et mina pmts ei ole veel valmis. tuli praegu meelde üks tark lause mis üks tark 23 aastane sydney sõber mul ütles kes on samamoodi terve elu vallaline olnud meelega. et miks? sest ta tunneb et ta ei ole isiksusena veel valmis. et anda tükk endast kellelegi ja teise inimese tükk endasse võtta kui "kook" täiesti valmis ei ole. et asi pole ainult suhetes vaid üldse..
ja ma olen siin maha istunud ja rääkinud juttu täiesti drop-dead huvitavate inimestega ja mõtlen küll et paradiis aga... am ei ole veel MITTE midagi näinud ja ma tahan näha ja kogeda enne kui ma paikseks jään ja tulevikuga tegelema hakkan sest ma olen endiselt ja vel rohkem kindel et valgustehnika on minu ala. aja küsimus ainult ja sydney festivalid juba ootavad mind.
sain täna tööd uues farmis. poistega koos korjan virsikuid. hakkab jälle otsast pihta. teen seda, saan raha ja lähen endasi. rahutu.

"hello my friend we meet again, it's been awhile where should we begin? cause when you are with me i'm free, i'm careless, i belive."
asi mida öelda päris rohkem kui paarile inimesele. ka teile. tsau eesti!
fak. nostalgia.

Im hooked on a feeling

Kohustuslik austraalia osa tehtud- läksin puuvilju korjama!

või noh, veel ei korja, pole tööd saanud. siin käib nii et tulime Cobramisse kolme eesti tüübiga.(täiesti inimtühi, ühe mcdonaldsiga maakoht. ainukesed normaalsed inimesed siin on backpackersid kes kolm kuud aastas siin on. maakad tahavad mind ära vägistada. IGAAAAV). see ongi väike küla millal ümberringi on igast puuviljafarmid ja siis iga hommik lähed siin kabinetti mis jagab töölisi farmidesse, kui sa esimesena kohal pole siis pole sul lootustki tööd saada. et esimene hommik läksime mingi 45 minti enne avamist kohale aga enne meid olid seal 4 inimest kes kohe töö said. fak. järgmine päev läksime kell 6.10 kohale (lahti tehakse kell 8) aga see päev tööd ei olnud et nüüd me käime seal hommikuti kuni töö saame. parem oleks et kohe saab sest see nälg ja vaesus käib ikka närvidele ja issand kui igav see küla siin on. päev läbi vaatad telekat, jood või magad. aga küll saab, külllll saaaab... alguses mõtlesin et juhhei et ma võtsin ennast kokku ja suutsin päevapealt ära

rebida ennast Sydneyst ja tundmatusse kohta edasi tulla aga...

sihuke mure on et teine päev kui ma siia maale ära tulin hakkasin ma oma Bondi peret igatsema. saatkonda (Helen, Kai, Hardi, Liis, Thomas, Kristjan, Nelli, Liina), naabripoisse, Isaacut ja Lyndonit, "The Boys", Michael jne jne. Pool aega siin ma igatsen kõiki eesti sõpru ja nüüd veel sihuke asi ka otsa. sessuhtes et... ma tulen mingi hetk ju igaveseks siit austraaliast ära. pool südant jääb Bondile. kohtav. kuidas on võimalik et mida aega edasi seda lähedamaks saavad sõbrad siin ja seda rohkem tuleb juurde inimesi keda tahaks elu lõpuni oma kõrval näha... aga ei näe. praegu ongi et ma tahan tööd saada ja kiirest raha et ruttu ruttu tagasi bondile minna. teine pere... süda, süda..
aprillis lähme saatkonnaga roadtripile, ostame kaks autot. saatkonda näeb raudpolt veel eestis aga faknoh see austraalia siis noniinahhui kaugel on..
saan siin külas ikka aru KUI hea elu peal ma seal bondil olin.
põhimõtteliselt, lugege Helen Hendriksoni blogi. copy paste siia. oeh.

aga täna kõndisin jõe ääres(pildil) ja vaatan.. ohhoooo KOAALAAAA seal eukalüpti otsas. nunnu. siis ikka mõtlesin et ma olen jobu. üks põhjus miks ma siia tulin oli ju täielik meelerahu ja chillax. mida ma muretsen. nautigu eksole. eksole?
AAAAAH. eniveis. kuulake austraalia bändi Temper Trap!

things are looking up

ma olen vahepeal arenenud.
1) üks tüüp kes mulle septembris tuli baari ja niisama rääkis juttu ja pakkus valgustajatööd. noh. ma helistasin talle ükspäev et jou mul tuli meelde et sul peaks mulle tööd olema. ta ütles et ei ole aga lähme kohvi jooma mingipäev. öö...ei? no ma ütlesin muidugi jajaa. järgmine päev ta helistas et jou. tahad tulla muga tasuta Al Greeni vaatama (bluesi KUNINGAS). läksin. sain taga kokku. mitte ei mäletanud mihuke ta välja nägi aga ta pani mulle käepaela ümber ja ütles et tvai lähme Hiltoni hotelli bädiga kohtuma. ja seal ma olin oma plätadega, Leo Sayersi ja austraalia eks presidendi seltskonnas surusin kõigi nende ülilahedate afroameerika jazzitüüpide kätt. küsisin et kas ma saaksin ehk valgustajaga ka kohtuda. ta ütles et noh ta on juba saalis aga pärast konsat ikka jah. okei tuli aeg minna saali ja põhi korraldaja tüüp näitab et : siin on teie kohad ja valgustaja, see on moona. ahahh. ma istusin kohe keset saali helimeeste ja valgustajate boksis valgustaja kõrval ja ta oli mingi et noh, mida sa teada tahad. et mitte et kontsert ise ei oleks olnud juba MEELETULT hea. inimesed tantsisid oma kohtadel ja "glory hallelujah" igalpool. vau see oli lahe. ehk peale selle rääkis valgustaja mulle terve kontserdi aja kuidas pulti kasutada et vaata vaata kui ma nüüd seda nuppu liigutan vaata mis juhtub. et õpetas kuidas eelprogrammeerimisega valgust panna ja ma sain KÕIKE küsida. aaaaah see oli nii lahe. pärast kontserdit oli et tavai lähme backstage'i. lõin high-5 kõigiga et äge kontsert ja siis et tavai moona lähme aftekale. Hiltoni 40ndale korrusele hotellituppa siis kogu kambaga. räpp peale ja kärakas ringi käima. õhtu tipuks sain ma sõbrapildi Leo Sayersiga. hahaaaa!!!! ja valgustajatüüp saadab mulle meilile örogrammi mis on sama mis puldil. et saab harjutama hakata!

2) kuna te vist teate et ma tahan automehaanikat õppida siis üks mu sõber siin üks hommik helistab et ole valmis viie minutiga. tuli mulle järgi ja viis mind ühte garaazi kus ta paneb ise mootorit kokku autole et ta seletas mulle kus kõik käib, mis mida käima lükkab mida mingi jubin teeb. see oli futsking huvitav! äge. et sain ka seda õppida. pärast tutvustas ta mind veel orgaanilisele toidule.

3) MA PANEN LAUPÄEVAL ÜHEL KONTSERDIL VALGUST
tutvusin kahe eestlase korteriomanikuga kellel on bänd ja kes pärast kui ma ütlesin et ma tahan valgustajaks saada ütles et mul on sulle 1,2,3,4 tööotsa. haha:D mitte ainult et ta eriti eriti äge on ja tal on 100% sama muusikamaitse kui mul siis ta laseb mul valgust panna. hahaaaaa. ja raha ka veel maksta selle eest. WADAP.

aa ja ükspäev läksin sõprade kodulinna kus me läksime kaljudelt alla hüppama vette. k o l m s e k u n d i t vabalangemist sooja vette. oli see vast päev...

ja üleeile käisin Michaeliga Home and Away rannas. võib öelda et päris veider oli seda randa näha. see on pildi peal ka. filmimine toimub seal kaugemas otsas. vaadake nüüd seda sarja ja mõelge et ma olin seal "summer bays" :D