I'm a happy camper

pole ammu kirjutanud

aga täna hommikul, esimene päev üle mingi kahe nädala kus ma sain magada ja tööle lähen alles õhtul. ärkasin selle peale üles, üksi oma ülisuures voodis et päike paistis silma ja mingid inimesed karjusid ja mingi muusika mängis. kell oli 2 päeval.
läksin rõdule et aru saada mis lärm see on. vaatasin et mu rõdul istub papagoi. tsau. läksin rõdule ja kuulsin ülikõvasti et savage garden-affirmation mängis kusagil. ja ülisoe oli.
mmm.... suvi tuleb tagasi

aga. 2 nädalat tagasi võtsin liina ja tunnyga kolm päeva, kaks ööd vabaks töölt et minna puhkama. tunny on pruun mees uus-guineaalt kellega meil liinaga on täielik tripod. ta kutsub mind naisukeseks sest meie iseloomud on nii sarnased et tekib tunne et "where have you been all my life". ülikõva tripod!. niisiis. võtsime kolm päeva vabaks et minna ühte tunny sõbra rannamajja ja kolm päeva teha mittttte midagi. puhata. maja oli kohe ookeani ääres, inimtühi ja ülisuur kolme magamistoaga. alguses oli reisi plaan et õpetame liinat autoga sõitma. et hakkasime siis pühapäeval minema, ostsime poest paar kasti ja paar liitrit ja hakkasime sõitma. meil läks ülikaua aega ja juba oli pime, polnud veel majja jõudnudki. umbes tund enne kohalejõudmist saab tunny kõne oma venna käest et oooou kuidas läheb. pärast seda ütles tunny et ta igatseb oma venda, ta elab brisbanes. mina siis kohe "brisbane, eh?" liina oli kusagil veetsus ja mina ja tunny, vaatasime üksteisele otsa, mina võtsin mündi kätte ja viskasin. liina istus autosse ja BRISBANE BABY. tunny helistas vennale et ou pane voodid valmis, ma jõuan nii kella 7 paiku hmmikul. 800 km. hakkasime sõitma. liina magas terve tee, mina jõin ja üritasin tunnyt üleval hoida. kell 9 hommikul me jõudsime brisbane. magasime tunny venna pool paar tundi ja läksime linna peale, shoppasime ja sõime ja jõime ja vaatasime terve linna ära. Brisbane on väga mõnus linn. õhtul hängisime venna pere ja ta viie aastase tütrega. väga mõnus. järgmine hommik, teisipäev, meie viimane vaba päev. ärkasime, sõime, istusime autosse ja hakkasime sõitma Surfer's Paradise poole. Gold Coast motherfuckaaaaa. tra. see kullarannik millest am olen nii palju pilte näinud, käisin ära. nägin seda meeletust ja pildid tulevad järgi.
tagasi sõites sydney poole sõime õhtust mu kullakallis Byron Bays. tagasi koju ja uuesti tööle.
oli see vast seiklus. palju põnevam kui kaks ööd tühjas majas rannas magada.

aga veel suurem seiklus on ees. 5-6 september lähen ma Blue Mountainsisse, kus toimub pesureklaami filmimine, pikk jutt lühikeseks kuna ma olen eestlane ja näen selline välja nagu ma näen siis juhtulikult kaks meest teevad eesti pesufirmale BonBon reklaami ja olid väga excited kui minuga kohtusid. reklaamis pannakse kalju otsa voodi(blue mountainsis olen käinud küll, väga hull maastik) kus mina ja meemodell hullme, ülikallis pesu seljas ja filmitakse seda ja kui kõik hästi läheb siis mingihetk te võite seda telekast nähagi. aga...
kui ma oma maksud tagasi saan on mul kogutud nii 50 000 krooni. 7 september, palju õnne ema Tiiu, lähen ma oma tripodiga Uus-Guineaasse. tunny isal on sünnipäev ja terve suguvõsa ja kõik sõbrad saavad kokku. nad elavad ühe väikse saare peal kus pole pmts üldse turiste ja 16 september on seal suur festival, tähistavad vulkaani purse 10ndat aastapäeva kus inimesed evakueeriti saarelt. kõik aborigeensed tantsud ja laulud ja kõik kultuurielmused saavad teoks. seal saarel on nende kultuur nii väga säilinud et on isegi veel hõime kes söövad inimesi. me kolm lähme sinna. ronime kolme vulkaani otsas ja vaatame öösel taevas TERVET linnuteed.
nädal seal. kuna ma lahkun riigist saan ma taotleda omale kolme kuulise turistiviisa (9 sept saab mul ju aasta täis siin olla ja viisa saab otsa). turistiviisaga tuleme tagasi austraaliasse ja lähme Ciarnsi, Suurele Korallrahu rannikule, Whitsundays Islands, Fraser Island. kõik kõik kõik väiksesed paradiisikohad mis siin kontinendil on, käime läbi.
oktoobi lõpus tagasi sydneysse ja töötama ebaseaduslikult sularahaga turistiviisaga Kings Crossis. teenin oma pangakonto uuesti täis ja jõuludepaiku lähen avastan Indoneesiat ja Singapuri ja Liina tahab mind ka Taisse viia ja mis sealt edasi?...
viskan münti, miks mitte :)

segane jutt, eks ta ole aga elu on päris segaseks kätte ära läinud ka.

I wish i was there

töö töö töö töö töö
muud ma ei teegi
iga jummala päev ma töötan. IGA päev.
sain palgakõrgendust, see on vist kõige põnevam asi mis mul viimasel ajal juhtunud on.
ikka veel ei tea enda sponsorshipist midagi. kas ma tahan seda, kas ei taha. kas ma jään siia igaveseks, kas ei jää. millal eestisse, millal londonisse. ma ei tea.
lihtsalt ühes suures mustas kastis istun. midagi ei tea.
üks päev vaatan internetist pileteid eestisse, teine päev vaatan Uus-guineasse. iseenesest raha on et kõike teha... ma lihtsalt ei tea.

aga okei. nädala pärast lähen Liina ja ühe manageri-sõbraga kolmekesi, võtame auto ja sõidame põhja kus on ikka veel ülisoe. reisi point on õpetada Liinat autoga sõitma, kusagil palmimetsas aga tegelikult on väga väga puhkust vaja. ma armastan oma tööd väga aga no kamoon... 55 tundi nädalas?

nägin siis hiiumaa pilte ja pisar tuli silma. mis ma räägin et oioi kui äge siin on, paradiis ja puha aga paradiisi teevad ju inimesed ja ma olen täiesti üksi siin. mul on Liina, Kai, Tunny ja Lyndon. kahte neist näen kord kuus.

muide, Kätlin. ma kannan iga päev, öösel ja päeval 24/7 ühte ketti. seal otsas on see süda mille sa mulle sadamas kinkisid ja teine julla seal küljes on pedevantsi kingitud austraalia kaardi kuju. kaks südant ja mitte midagi ei tea...

igav imal jutt, jajaa
küll kohevarsti kirjutan kui äge jälle kõik on
senikauaks.

midagi mu kokaraamatust mida ma pidama hakkasin.



Whiskey Old Fashion

1-2 small teaspoons of sugar
60 ml whiskey (scotch)
10 ml Cointreau
5-10 ml Cherry Liquer
2 dash of orange bitters
5-10 ml water

Put sugar into old fashion glass with bitters, cointreau, cherry liquer, water and one shot of whiskey. stir. add i scoop of ise. continue stirring until sugar is dissolved. add remaining shot of whiskey and top with ice. stir once more. garnish with orange twist and/or cherry.


ja teate küll ju et armastan!

Mul on kõrini hüvastijättudest

Ma igatsen teid! Väga!

andke andeks et nii kaua kirjutanud pole aga..


meelemürgid ja mõnud. See on elu. Ühel mingil esmaspäeval noh kell 9 hommikul helistab mulle ozzie sõber lyndon et tavai me võtame su nüüd peale, istun autosse ja lähme veesuusatama. Oli see vast esmaspäev. Sõitin veesuuskadega esimest korda elus,bodyboardiga ka, AWESOMEE, jõin veini vägaväga heade sõpradega paadi peal cruisides ja õhtul tööle, siis jooma. Vohh.

Üldiselt ongi nüüd nii et töötan 6 päeva nädalas, teenin iseenesest mingi 600 taala nädalas et raha säästab ikka suure hurraaga. Tibens.

Aga nüüd on jälle see mue et...sponsorship raisk. Mis ma sellega teen. Esimest korda kui seda mainiti mingi kuu aega tagasi ütlesin ma ei aga nüüd ma rääkisin bosside bossiga üka päev kui ma temaga viskit jõin ja siis ühe oma manageriga ka et mida see tegelikult endas kujutab. Ja noh kui firma on üks rikkamaid terve austraalia peale, järgmise 18 kuu jooksul avavad nad 12 uut venued igal pool mööda Austraaliat, ma saaks pmts valida mis linna ja põhja või lõuna ja... et see võimalus mis mulle antud on noh. Kõik need tutvused ja see kogemus mis ma saaks sellest kui ma oleksin esimene manager uues venues, arusaadavalt alam-manager eksole. Aga Vou. Ja mis rahad seal veel liiguvad. Pmts nad armastavad mind nii väga et see see mees, see seal väga kõrgel postil kelle teha on see et kui keegi kandideerib manageriks siis selle inimese venue manager peab kõigepealt selle approvema ja siis tema, mu viskisõber. Ja see mees ütles mulle et kui sul pole mingit kogemust managemendis siis istume maha üks päev ja kirjutame su cv selliseks nagu sul oleks kogemusi managemendis. Ahahh... et pmts, istume maha ja teeme ära selle lepingu. Residendiks saaksin ka ju, sest leping on neljaks aastaks. Neli aastat. Aga ma oelksin 24 kui ma ära tuleks siit, maailma ikka nii valla valgustuse alal...
et see nädal ma istun maha bossiga ja... ma ülesin jah sellele. 50/50 on shanss kas riik ütleb jah mulle või ei et praegu elan täiesti tühjas pimeduses ja ei kujuta ette mis must kahe kuu pärast saab aga jah. Praegu paistab et neli aastat olen siin veel.

Muidu noh. Ma töötan nii 50 tundi nädas ja kui vaba päev on, mis on enamasti pühapäev siis ühel pühapäeval läksin liinaga kebabiputkasse kus ta kedagi tundis. Istusime seal ma ei tea mitu tundi, sõime nii palju tasuta kebabi kui üldse näost oli võimalik sisse ajada ja siis hakkasime seal samas kebabiputkas viina panema.
Eelmine pühapäev ja see pühapäev olin ma ühe manageri pool kes on mu bestikas pmts. Ärkasin seal kell mingi 2 päeval ja...hakkasin õlle jooma. Kahe peale oli meil temaga 2 kasti õlle, eelmine pühapäev oli pudel viskit ka veel ja lihtsalt istume terrrrve päev diivani peal, paneme jooki ja mängime tekkenit. Ülimõnus.

Muidu suurt midagi ei toimu. Varsti lähen sõpradega suusareisile. Mägedesse kus ühel neist on villa mäe otsas. Väike puhkus või nii.

Jaanipäev oli vist kõige igavam päev mu elus. Lõpetasin töö mingi kell 4 päeval, sain Liinaga kokku, hakkasime õlle jooma, jäin täis ja kell 10 õhtul olin juba kodus ja magasin. Awesome.

vot

mingi brasiilia peika on mul ka muidu.

Aga vau kuidas ma igatsen oma sõpru. Ikka vägaväga raske on vahepeal ja ülikurb.

i used to dream about the life im living now. i made it

paar nädalat tagasi tegin ühe oma kauaaegse unistuse teoks. Ma käisin sydney ooperimajas ooperit vaatamas. Missest et shou ise oli eriti eriti halb siis see kui ma olin nende ooperimaja purjete sees ja vaatasin välja, shampus käes ja ilus kleit seljas siis ikka noh...kui mitu korda olen ma vaadanud ooperimaja väljastpoolt, eestis piltide pealt ja nüüd (see tundub ika veel ebareaalsena) oma silmaga ja mõelnud et fakk... see on küll üks asi mille peab ära tegema. näedsiis

aga ma siin nüüd otsustasin, nojah, jälle uus otsus, et praegu mu elu siin sydneys on nii hea et ma kõik need reisiplaanid lükkan natuke edasi. Ma käin tööl kohas kus mulle reaalselt väga väga meeldib töötada. Esimene koht siin poole aasta jooksul mida ma tegelt ka tahan hoida ja kuna sellega on nii et mida kauem ma seal töötan seda rohkem hakkan ma palka saama. Pluss see on baarikett ja ma töötan ühes, teine venue ütles et nad tahavad mind endale varastada ja kolmas ütles et nad tahavad mind vähemalt paariks päevaks igal nädalal saada. Et sellega läheb väga hästi. Lausa nii hästi et mitte ainult mina ei ole ülirahul töökohaga vaid visa versa. Nad pakkusid mulle sponsorshippi. Et kirjutaksin lepingule alla ja neljaks aastaks jääksin veel sinna töötama... managerina... nad tahtsid hakata mind manageriks treenima. Shiiit. Aga ma ütlesin ei. Ma olen 20 ja kaugeltki pole veel valmis selliseks vastutuseks pluss unistusi vaja teoks teha. Aga jah kõik kokku, käin tööl, elan omaette, ma olen siin väga hea sõprade baasi leidnud et... ma teen seda veel ikka päris mitu kuud.

Mure number üks. Mul saab viisa varsti läbi. Nojah nelja kuu pärast aga aeg läheb lihtsalt liiga kiiresti. Ma vatan oma elu praegu ja ma ei suuda uskuda et ma elan seda elu. Ikka veel. Mõni nädal tagasi käisim campimas. 6 sõpra läksid laupäeva hommikul lõunarannikule, mina läksin pühapäeval järgi kuna ma olen nüüd tööinimene ja laupäeval ei saanud eksole. ja... me rentisime karavani kohas nimega Bendalong. Ümberringi igalpool rannad. Ussssskumatud rannad. Jõudsin sinna kell 11 hommikul, tegin UDLi purgi lahti (uusim leid, pmts viinakokteil purgis valmis), läksin piffidega randa ja lihtsalt...lamasime inimtühjas, poolmetsikus rannas, päike paistis, seal olid koopad kaljude sees ja mõnus briiz jne jne ja järjekordselt, sõnad ei oska seletada kogu seda õnne. Õhtul istusin heleniga veranda peal, jõime veini ja tegime suitsu, meri kohises ja tähed olid taevas, rääkisime juttu. Relaxation. Pärast hakkasime kogu gängiga jooma ja hommikul ärkasime üles, poisid läksid surfama, meie piffidega lamasime rannal. Uskumatu mis zen reis see oli. Tagasi sõites autos oma väga heade sõpradega, tagasi kodulinna, mööda mägesid, hea muusika mängis ja liblikad tulid kõhtu. In love with the moment ja jutud.

Pärast seda trippi läksin siis jälle tööle ja ma ei tea kuhu igalepoole ma läksin. Pole ju blogi päris kuu aega kirjutanud. Aga igav pole olnud.

Aga siis tuli mu sünnipäev. Ossssssaraiiiiiiiiiiisk. Esimest korda elus oli minu sünnipäev all about me. Mitte et teha pidu et kõikidel teistel hea oleks vaid kõik mida mu hing ihaldab et mul hea oleks. Byron Bay baby. Käisin seal oma roadtripi ajal ka ja ma tean ette ära et see on väike paradiisiküla. Majad on madalad, palmid ümberringi, surfilauad ritta pandud. Sihuke koht ku pmts kui sa Byronisse astud, pannakse sulle joint suhu ja surfilaud kaenla alla et, tere tulemast sõber! Läksin sinna siis kaheks ööks Kaiga, couchsurfiga. Mees kelle juures me elasime oli nii puhtjuhuslikult valgusoperaator. Neljakümnendates hipi kes oli natuke imelik aga.. astusime ta koju sisse ja pmts astusin ajas 10 aastat edasi oma koju. Suur poolekorrusega stuudiokorter, igalpool prožektorid ja laserid ja suured arvutid kõikide programmidega et temaga oli ikka väga põnevaid vestluseid. Õhtul hägisime Kaiga Byroni alakatega ja siis läksime vanasse heasse Beach Road Hoteli jooma (kõiki baare austraalias nimetatakse hotellideks, maeitea). Tõmbasime ninad täis ja koju ära. Järgmine päev. Huh. Äratus kell 6 hommikul, palju õnne moona tammemäe, dušš ja ratastega linna. Nimelt meie couchurfi tüüp andis meile aastast 1962 kaks chopperi jalgratast. Eriti ägedad. Cruisisime nendega linna, istusime van-i ja sõitsime langevarjukeskusesse. Mitte midagi ei mõiganud. Kell oli mingi 7 hommikul, pohmakas ja väsinud. Tuli mu juurde mees Craig (ta on nüüd mu lemmik inimene maailmas) ja hakkas mulle trakse peale panema. Ta oli nii 40, kiilakas, kõhuga aga eriti muhe mees. Nonii. Istusime siis mingi kuue inimesega + instruktorid lennukisse ja hakkasime ülespoole sõitma. Kõik koguaeg küsisisd et oled sa närvis või, oled või ah ah ja instruktorid tegid koguaeg mingeid surmanalju et meid eriti närvi ajada aga ma olin mingi „misasja?! Mida ma teen siin üldse“. Jõudsime 14 000 jala kõrgusele ja uks tehti lahti. Siis hakkas natuke nagu koitma et mida ma teen siin. Ma olin kolmas hüppaja. Esimene mees istus lennuki ääre peale ja.... WOOSH, LÄINUD. Üks sekund ja teda polnud enam. What the.... teine mees. Sama lugu, lihtsalt kadus ära ukse pealt, karjus nagu selgane. Minu kord. Oushit oushit oushit. Istusin oma Craigiga lennuki ääre peale, jalad kõõluvad 4200 meetri kõrguselt alla. Craig ütleb lets do this! Ja me hüppasime. AAAAAAAAAAAAAAA. 200 km/h, 60 sekundit vabalangemist. Otse ALLA. Karjusin nagu segane naersin samal ajal, käes laiali mööda tuult. Fak kui kiire see oli. Adrenaliin põhjas ja üle ka veel. Ja langevari lahti. Siis hakkas jälle kuulma midagi. Craig küsis et kuidas oli. Ma lihtsalt hakkasin koradama talle et ma armastan teda. Liuglesime päris paar minutit seal õhus, rannikuvaade ümberringi. Ta lasi mul langevarju juhtida ja siis me keerlesime seal. Maa hakkas lähedamale jõudma ja ma olin lihtsalt „eieieieieiei tagasi üles!!“. Maandusime, kai jookseb minu juurde ja pärast ütles et ma ei olevat see hetk ikka üldse midagi aru saanud. Täiesti segane.. Viskasin seal samas muru peal kukerpalli, endal jalad alla värisevad ja hakkasin pooleldi nutma pooleldi naerma. Elu kõige paremad minutid. Ma ei kartnud kordagi sest Craig pani mind nii mugavalt tunda. Mitte mingit hirmu polnud lihtsalt... äge... Sorry mum, sorry God! ma võiks lõputult rääkida sellest ja iga kell uuesti teha.
Oeh. Autoga saime tagasi linna, võtsime oma chopperid, sõime eriti head hommikust ja hakkasime trippima. Cruisisime oma üliägedate ratastega majaka juurde, läbi randade ja mägede. Matkasime majakani, tulime tagasi alla, läksime ujuma. Hüppasime seal soojade lainete vahel. Lihtsalt mina, kai ja byron fucking bay. Cruisisime edasi, tegime rannas pikniku, kodus väike uinak ja linna meeletule meeletule peole. Palmide vahel joogid, särgid värgid, klubid, tantsud laudade peal, ülihullll. Järgmine päev oli mul vaja tagasi sydneysse sõita. Hommikul cruisisime taaskord mööda randu, rannast randa, hommikusöök ja lihtsalt... zen byron bay rannas. Horisondini välja pikad ilusad rannad. Läksime ujuma. Ebainimlikult suured lained olid, seisad põlvini vees ja sa võid ära uppuda. Issand kui mõnus see oli.... ja tagasi lennuki peale ja koju... parim puhkus üldse kunagi. 2 nädalat ka pärast seda puhkust ma lihtsalt kõndisin tänaval naeratus näol. Mitte ühtegi muret ei olnud. Pool aega seal me kaiga isegi ei rääkinud. Mõlemad lihtsalt irvitavad omaete et mille kuradiga me sellise elu oleme ära teeninud. Ja sõbrad!! Ma ei suuda ära tänada teid et te helistasite. Aitähaitähaitäh. Oi kuids ma igatsen teid.

Vahepeal jälle töö, pidu, mehed. Iluselu. Aga täna ma jõudsin tagasi Canberrast. Käisin pealinnas ka ära. Liina kohtus mingite tüüpidega siin sydneys kes on sealt pärit ja mingi rahvuspüha oli ja nad kutsusid meid sinna pidu panema. Nad üürisid hotellitoa. Penthouse. Mina ja liina saime oma toa. Läksime siis linna vaatama ja shoppama, sööma ja jooma. Kõige igavam pealinn üldse. Aga missest. Mingihetk läksime tagasi hotelli ja liinaga avasime pudeli punast veini, lõikasime juustu kuubikuteks ja läksime mullivanni. Ohh kui hea. Näomaskid ja naistejutud ja mullivann. Pärast seda kõige mõnusam uinak hiiglaslikus voodis. Ja siis tuli õhtu. Ja hakkasid joogid ringi käima. Mingi 12 meest tulid hotellituppa ja hakkasid napsutama. Ja siis läksime klubisse. Mina ja liina tantsisime tunde tunde järjest, shotid ja kokteilid ja pidu kestis hommikuni. Magama ja koju. Canberra...check! Ahjaa...ja me maksime ainult 40 taala edasi-tagasi bussipiletite eest. Elu kohtleb ika hästi.

Nonii. Väike kokkuvõte kuust ajast minu elus. Võta või jäta. Pildid tulevad ka. Siis näete ka seda, mitte ainult ei loe.
aa. mulle pakuti tööd Singapuris. Hakkaksin partneriks/üheks ülemuseks baaris mis avatakse septembris. North-eastern Europe stiilis. Partneriks... Ma saaksin osa aksiatest. Ahahh.

10 päeva pärast kolime Liinaga uude koju ka.

Nelly Furtado - Powerless

Erki Nool!

Tsut tsut on asjad nüüd muutunud.

Ma tulin telgist ära. Ma korjasin oma viimase kastitäie virsikuid ja tulin tulema. Minu poolteistkuud telgiaega meestega sai läbi ja tagasi pärismaailma. Kui ma tagasi sydneysse jõudsin oli mul sihuke tunne et... ma olen kodus. Ja see 1,5 kuud maaelu tundus täiesti ebareaalsena. Ma olin tagasi. Liina oli bussipeatuses mul vastas ja viis mind mu ude koju kus ma esimest korda kuue kuu jooksul MAKSAN ÜÜRI. Ja oleks nagu siis esimene kodu ka väärt seda üüri. EI. Ma elan koos 9 tšurkaga kesklinnas korteris kus me jagame siis 11 inimese peale ühte wc/vannituba. Magamine on siis nii et üks suur ruum on KARDINATEG jagatud sektoriteks ja mina ja liina jagame kõige väiksemat „ala“ kahepeale. Seal on sitane, ülerahvastatud, sitikad ja need mehed ka no... tahaks kiviga neid visata. Ma otsin põhjuseid et hommikul sealt ära saada ja põhjuseid et mitte sinna öösel magama minna. See on räme ja kui mul on pisavalt raha siis ma otsin omale korraliku korteri sest kõik mu plaanid on muutunud. Aga algusest....

jõudsin tagasi sydneysse, kellelegi ei öelnud et ma tulen ehk ma tegin ükshaaval kõikidele sõpradele üllatuse ja läksin nende uste taha. Haha:D khuul oli näha kuidas kõigil oli et „mida kuraaaaat“ ja siis pärast mõnda aega järgnes eriti idüliline „...mul on hea meel et sa tagasi oled Moona“

sai pisut võetud esimene päev ja teine jne jne ja mingiaeg läksin ma oma ühe aussie sõbraga hobustevõiduajamistele. Mineeee kui äge see veel oli. Siin ei käi see nii et lähed mingi hipodroomi ja passid. ei. Siin naised kulutavad tuhandeid dollareid et kõige parem välja näha. Kõigil on sihukesed vanakooli eriti eriti uhked kleidid seljas. Kõigil on kas kübarad või mingid kaunistused peas, teevad soenguid mitu tundi enne kohale tulemist, kannavad kindaid ja kontsi ja kogukrembel ja sis seal olen mina... just maalt tulnud kus ainult meestega hänginud, naiste seltskonnas lihtsalt...mul ei olnud mitte midgai öelda. Võtsin osa mingilt moekonkursilt (lollakas), noh ei võitnud aga tasuta shampust sai :) ehk seal. Sa ei lähe kohale ainult selleks et võiduajamist vaadata. Ei, kogu see atmosfäär seal. Inimesed jõid meeletult,. Kõik eriti uhkelt riides , hull möll käis ja siis muidugi... sa hakkad hobusteke panustama. Väga hull süsteem on selle panustamisega. Ma võitsin ka vehepeal, ensmus ajast kaotasin aga kärakas käis ringi ja meeletult äge oli. Kahe nädala pärast uuesti. Siis ma äkki näen natuke rohkem vaeva õhtu enne horseracei kui too kord kus ma lihtsalt jõin ennnast pujru ja panin päikseprillid ette ja suvalise kleidi selga.

Ehk kõik oli jälle äge. Linnaelu ja peod-asjad.

aga siiski ei ole kõik sama kui siis kui ma ära läksin ja see on väga väga halb. KÕIK töötavad 7 päeva nädalas, hängivad mingite teiste inimestega ja ei tee midagi sama mis enne. Pooled inimesed on üldse ära kadunud ja kurat... inimesed...kuulake oma emasid neil isegi on õigus enamus ajast. Ehk minu oma ütles et ma pean leppima sellega et inimesed muutuvad ja liiguvad edasi ja see et mina tahan et asjad oleks ühtemoodi siis enamasti nad on just seda teistpidi. Ja eile tegime väikest eeseanalüüsi liinaga ja ma avastasin kaks asja. Esiteks. Ma ei tea mis minuga juhtunud on aga kuna ma olen juba ära harjunud sellega et ma koguaeg ütlen kellelegi headaega (keegi kunagi ütles et hüvastijätu kõige raskem osa on see et sa pead seda iga päev uuesti tegema) ja ma konstantselt igatsen kedagi siis hetkel... ma ei tunne mitte midagi. Ma olen aru saanud et mida rohkem ja kiiremini ma inimesi enda ligi lasen seda rohkem ma haiget saan ja nüüd ongi see et... am ei tunne mitte midgai aga eile kui ma sain uue töö. Oli ainult mina ja maailma. Mina üksi töötan ja elan ja teen ja ma olin õnnelik...üksi. Mis siis saab kui ma tagasi eestisse lähen ja oma sõpru näen siis ma ei tunne nendega ka midgai. Ma olengi nüüd lihtsalt... mina ja maailm. Üksi. Kohutav. Juurvili.
Ja teine asi.. ma olen täiskasvanud inimene. Mõte algas selest et mul on kõik tarkusehambad olemas. Ma saan kohevarsti KAKSKÜMMEND. Elan omaette, käin tööl ja koguvärk et ma teen eneseanalüüsi ja.. ongi nii. Ma olen päris inimene. Töö ja korteriga. Tegelen oma karjääriga ja nüüd ongi lõpusirge peal. Ma olen täiskasvanud... eile käisin kai ja helenega pmts töölõunal siin suurte büroomajade vahel ja kogu krembel..
väike update et sain töö Baverian Bier Cafes. Neil on siin kett ja ma töötan südalinnas.baaris ja ma olen üdini õnnelik selle koha üle. Ma pole kunagi nii excited mingi töökoha pärast olnud. Ja nad on väga rahul minuga. Töötan nii baaris kui põrandal ja siin on nii et ma hakkan järjest tegema igast treeninguid ja asju ja mida rohkem pabereid ma täidan ja treningutel käin seda rohkem ma teenima hakkan. Et nagu... peab üles töötama ennast ehk paistab et ma päris nüüdkohe ikka sydneyst ära ei lähe. Et ma nüüd siin elan, sünnipäeval lähen byronisse kaiga, hüppame lennukist alla ja palju õnne mulle, vanamoor, ja tagasi suurlinna. Tagasi tööle ja töölõunatele ja iseseisvasse ellu ja siis ma siin hakkan elama nagu päris inimene ja järjest rohkem teenima ja SIIS alles vaatab edasi mis kuu-kahe pärast saama hakkab.

Et asjad on muutunud. Kohati paremaks aga samas...mh...

aga kahetsusi on siiski null. Lihtsalt..see ebainimlik idüll milles ma siin sydneys enne elasin on vähe reaalsemaks muutunud. Ja see et ma kesklinnas elasin avas ka silmad et ma siiski olen SUURlinnas. Bondi beach kus ma enne elasin oli lihtsalt mingi rand, üks mull aga peidetud uste vahel on ikka palju peidus või kuidasiganes see metafoor käiski.
Over and out.

You are nothing original. You are the combined effort of everyone you've ever met!

päris keeruline isiksus..

kes oleks võinud arvata et mul pole mitte mingit pobleemi elada KUU AEGA telgis, nelja mehega (2 ja 2 telgis noh)(pilt 3)
lihtsalt. telefoni pole, voodit, netti, vannituba, fööni, kõiki imeasju, oma tuba, oma luba. too easy. hah:D

vahepeal sõitsin reaalselt rattaga tööle kell 6 hommikul (pilt 1) ja siis 7 tundi redeli peal. mul on parmupäevitus aga vau. isegi kui ma sõidan rattaga nii vara hommikul (ja ma EI sõida rattaga), uni silmis ja kõht tühi töö poole aga ikkagi ma vaatan selja taha ja näen päikesetõusu istanduse kohal ja naeratus tuleb näole ja ma suudan elu nautida. või öösel mõtlen et läheks puuderdama, teen telgiukse lahti ja mu ees on täiskuu mis peegeldab jõe peale, tähed taevas ja ilm soe. isegi siis kui ma saan steigi praadimisega hästi hakkama ma leian et elu on virsik. (ma pole kunagi nii palju liha ja ainult liha söönud kui siin meestega). ühesõnaga. mu silmad on avatud ja ma olen aru saanud LÕPUKS et kõik on mõtlemises kinni. KÕIK lihtsalt. ja kõik läheb hästi.

ma nüüd kohekohevarsti kui mul on 15 000 krooni pangaarvel (tegelt proovin 20 000 täis saada) siis ma lähen tagasi sydneysse, kuuks, teine pere ootab mind seal ja siis, ma olen juba päris palju inimesi kokku ajand selleks ja tundub et see plaan isegi läheb tööle et minu kahekümnes sünnipäev, fak ma olen vana. kõik sõbrad ja tüübid lähme Byron Baysse, üliüliäge linn kus me käisime ka roadtripi ajal, ja nonii, ma olen 20, endiselt noor ja ma teen faking LANGEVARJUHÜPPE lõpuks ometi ära. ma tahtsin teha seda ka varem aga nüüd see toimub. sealt saab hüpata maailma kõige kõrgemalt ja ma lähen üksi kasvõi kui vaja aga selle ma ära teen! aayeeeee

eile öösel tegin vanajumal jällegi selgeks et me oleme troopikas. päeval ilm kõik ilus, läksime telkidesse ära ja siis hakas torm. välk oli nii tugev ja nii ere et kui seda näed siis peale seda 10 sekundit sa oled lihtsalt pime. müristas nii et hüppad püsti ja mõtled et nonii, nüüd läksi taevas pooleks. seda ei saa kirjendada kui ÜLIhull see oli. välk lõi otse meie telkide ette jõkke ja see mürin mis sealt tuli tegi kõrvad lukku ning muidugi... mu telk lasi läbi. mulle sadas vihma otse NÄKKU... telgis... hommikul tulin telgist välja ja vaatasin seda oma kodu"maja". üks vai väljas, kate minema lennand, kaheinimese telgist sai pooleinimese telk. parim öö mu elus...ei! aga kurrrradi äge kogemus samas :D

muidu mis ma ikka. vana hea üleelmise postituse repeat käib edasi. vahepeal käisime enda vanas heas sukiinifarmis peol (pilt 2) ja mis seal ikka.

mure on samas ikka see et ma olen täiesti segaduses. iga päevaga läheb järjest raskemaks see siin olemine. FAK kuidas igatsen noh. aga vahepeal ma mõtlen et kui ma siinpool maakera juba olen siis oleks mõistlik edasi uurida mis siin on. et eestist indoneesiasse sõita on ilmselgelt kallim kui siit otse panna. ei tea ei tea. aidake mind! mida ma teen?